Kuidas saan ma õigeks VII
22.02.2003 - (1829)

Üks Kristuse kui Päästja tuntumaid võrdkujusid on Taavet. Hiljuti me rääkisime sellest, kuidas tal õnnestus oma rahva eestvõitlejana päästa kogu Iisrael! Mõni võis teha sellest järelduse, et ta oli täiuslik sümbol Päästjast. Kuid ei. Keegi ei suuda täiuslikult sümboliseerida Jeesuse tööd! Täna räägimegi sellest, kuidas Taavetil ei õnnestunud päästa oma poegi! Kuidas ta küll seda soovis, jäi ta siiski inimesena suurde hätta.

Taavet oli kuningas, seega ka kohtunik. Rahvas, samuti Jumal, ootas temalt õiglast kohtumõistmist. Seda ta tegigi, kuni... küsimuse alla tulid tema oma lapsed. Jah, ta oli ka isa, kes väga armastas oma poegi – ja selles pole midagi halba; iga tõeline isa armastab oma lapsi.

Kuid juhtus nii, et üks tema poegadest, Amnon, ihaldas oma poolõde Taamarit, "naeris tema ära ja magas tema juures" (2.Sam.13,14). See tegi Taamari pärisvenna Absalomi maruvihaseks; kuid ta taltsutas oma viha, haududes kättemaksu. Piibel teatab – 2.Sam.13,22: "Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et ta oli tema õe Taamari ära naernud."

Taavetist aga pajatab aruanne – 2.Sam.13,21: "Kui kuningas Taavet kuulis kõigist neist asjust, siis ta vihastus väga." Ja kõik!? Kuningana oleks ta pidanud mõistma kohut ja karistama üleastujat, kuid ta ei suutnud oma armastatud lapse vastu midagi ette võtta!

Asi näis kuninga poolt juba olevat vajunud unustuse hõlma, kui kahe aasta pärast leidis Absalom soodsa hetke ja surmas Amnoni. Nüüd lasus Taaveti pojal Absalomil eriti suur patt – veresüü.

Mida tegi Taavet? Kuninga ja kohtunikuna oleks ta pidanud talitama vastavalt seadusele – karistama Jumala ja riigi seadusest üleastujat. Kuid Absalom oli tema poeg. Pealegi on kirjutatud, et "kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtki, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga" (2.Sam.14,25). Miks ei pidanud siis Taavet teda armastama! Ja nii seisis ta jälle suure probleemi eest: kuidas olla armastav isa ja samal ajal õiglane kohtunik? Suutmata lahendada seda dilemmat, kaldus ta isaarmastuse poole. Ja nii teatabki aruanne – 2.Sam.13,39: "Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast."

Aga patt, kui sellega midagi ette ei võeta, kasvab järjest suuremaks. Nagu langenud ingel Lutsifer, himustas ka Absalom peagi juba suure kuninga trooni! Kavala inimestega manipuleerimisega "varastas Absalom Iisraeli meeste südamed" (2.Sam.15,6). Ning puhkes sõda, nagu kord taevas (Ilm.12,7).

Taavet ei suutnud ülekohut välja juurida. Ta ei suutnud karistada oma halba kuid armastatud poega. Ta otsustas armastuse kasuks, minnes mööda õiglusest. Ja tulemus: kohutav sõda, kus hukkus 20.000 Iisraeli meest! Sõja ajalgi mõtles ta vaid oma armastatud poja heaolule, andes kõigile väepealikuile käsu: "Olge heatahtlikud nooruki Absalomi vastu!" (2.Sam.18,5).

Väejuhtidel oli seda raske mõista ja seepärast, kui nad Absalomi tabasid, nad tema ka tapsid. Nende arvates oli Absalom kindlalt surma ära teeninud. Kuid Taavet, saanud teada oma poja surmast, käitus hoopis kummaliselt. 2.Sam.19,1 teatab: "Siis läks kuningas, olles vapustatud, üles värava kambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: "Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!""

Võib-olla Jumal üksi mõistis, mis toimus tol hetkel Taaveti südames. Igal juhul ei mõistnud seda väejuhid ega sõjamehed. Väepealik Joab paiskas Taavetile näkku karmi süüdistuse, millest üks fraas väärib erilist äramärkimist: "Sa armastad neid, kes sind vihkavad!" (2.Sam.19,7).

See oli tõsi – ja see ongi evangeelium! Jumal armastab neid, kes Teda vihkavad! Jumal armastab Tema vastu mässavaid inimlapsi niivõrd, et on valmis surema nende asemel! Ja surigi! Ja just selle asendussurmaga on Ta nad päästnud!

Taavet ei suutnud oma poegi päästa. Ta ei suutnud lahendada dilemmat, kuidas olla õiglane kohtunik ja samal ajal armastav isa. Kuid Jumal, kes on seisnud sama dilemma ees, on selle lahendanud. Ja see lahendus on Tema Pojas Jeesuses! Tema suri inimeste eest – nende eest, kes Teda vihkasid ning võitlesid Tema vastu, kuid keda Ta siiski väga armastas. Ta suri sinu eest, Ta suri minu eest, sest Ta armastab meid, kuigi ka meie oleme olnud Talle väga halvad lapsed. "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" (Joh.3,16).

Jumal saab olla armastav Isa ja samal ajal õiglane kuningas ning kohtunik. Ta saab olla õige ja samal ajal mõista õigeks ülekohtuse. Kas igasuguse ülekohtuse? Ei, vaid "selle, kes on Jeesuse usust" (Rom.3,26), sest "Tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest" (1.Joh.2,2). Tema on oma surmaga maksnud meie üleastumiste hinna. Sellega on õiguse nõuded rahuldatud, õiglusest ei ole mööda mindud – aga sina ja mina oleme päästetud! Me oleme õigeks mõistetud!

Kui meie armastav Taevane Isa poleks õigluse nõudeid täitnud, oleks mäss Tema vastu haaranud kogu universumi. See oleks olnud palju kohutavam kui Taaveti kodusõda. Seega sõltub kogu universumi julgeolek Jumala seaduse püsivusest ja selle täitmisest. Jumala seadus kajastab Tema iseloomu. Kuna Jumal on püha, õige ja hea, siis pole ime, et Paulus nimetab ka Jumala käsku pühaks õigeks ja heaks (Rom.7,12).

Selleks, et päästa patustanud inimest, ei võinud Jumal oma seadusest kõrvale hiilida. Ta pidi selle nõuded rahuldama. Ta pidi patust karistama vastavalt seadusele. Ja Ta karistas... oma Poega, kes astus inimese asemele. Selliselt, nagu teatab 2.Kor.5,19, "Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks."

See on hea sõnum. See on evangeelium. Selliselt võib Jumal päästa patuse ja samal ajal rahuldada muutumatu käsu nõuded. Jumala käsk on igavene. Kristus on igavene. Tema ohver on igavene. Ainult igavese käsuandja igavene ohver võis rahuldada igavese käsu nõuded. Ja ainult igavene armastus võis leiutada sellise pääste! Jumala armastus.

Uues Testamendis on kirjad seitsmele kogudusele – mitte ainult Ilmutusraamatus, vaid juba enne seda – Pauluse poolt kirjutatud. Esimene neist on kirjutatud kogudusele Roomas, viimane Tessaloonika kogudusele, teemaks: Kristuse teine tulek – tõesti sobiv lõpetamine! Aga mis on see esimene asi, mis on esitatud Rooma raamatus? – Selleks on: kuidas võivad inimesed saada õigesse vahekorda Jumalaga, ehk: kuidas saan ma õigeks? Just meie teema! Ja sobiv algus!

Muidugi leidub see õpetus kogu Jumala Sõnas ja igas Pühakirja raamatus on sellest midagi kirjutatud; Ellen White kirjutab koguni, et "iga salm on selleks kirjutatud" (Ed). Kuid kiri roomlastele on ainus raamat Piiblis, kus seda teed – teed õigeksmõistmisele Jumala ees – on käsitletud süstemaatiliselt. Calvin ütleb selle raamatu kohta: "Iga kristlane peaks sellest toituma, see on hinge igapäevane leib." Tindal ütleb, et "see on valgus ja tee Pühakirja maailma. Ükski ei saa lugeda seda liiga tihti ega õppida seda liiga hästi. Head rõõmsad sõnumid, mis panevad inimesed rõõmu pärast hüppama ja laulma." Pole ka ime, sest see näitab kätte lahenduse meie suurimale probleemile. Kui inimene on õiges vahekorras Jumalaga, on kõik õige ja hea ning südames on rahu.

Luther ütleb, et see on Uue Testamendi kõige tähtsam raamat. "See tasub salm-salmilt kõigil kristlastel pähe õppida." Keegi teine on öelnud, et seda õppides leiame me iseendid igas salmis. Nii tasub meilgi seda uurida siira südamega ja igatsusega leida end igas salmis – leida lahendus meie patuprobleemile. Ja seda me kavatsemegi teha järgmistes piibliuurimistes.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv