Jumala õiguse and
22.04.2006 - (1460)

Ps.36,6-8: "Jehoova, Sinu heldus on taevas ja Su ustavus ulatub ülemate pilvedeni! Sinu õigus on nagu Jumala mäed, Su kohtuotsused on nagu suur ürgvesi; Jehoova, Sa päästad inimesi ja elajaid! Kui kallis on Su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika Su tiibade varju all!"
Täna sooviksin rääkida Jumala õiguse annist – Kristuse õigusest – nii lihtsalt ja praktiliselt kui võimalik. Me teame, et selle teooria üle on palju vaieldud, üksteist vihatud ja isegi verd valatud. Kogu reformatsiooni ajalugu on tegelikult suuresti Kristuse õiguse sõnumi koguduseni jõudmise ajalugu. See on tõepoolest kõige tähtsam sõnum ja seda praktikas mõista ja selle kohaselt elada ülioluline. Ehk aitab seda üks liigutav kogemus.
Üks mees sõitis autoga maanteel ja kuna tibutas vihma, märkas ta vaevalt teepervel seisvat autot, mille juures seisis nõutult vanem daam. Ilmselt vajas viimane abi ja nii manööverdas mees oma vana Pontiac'i naise uue Mercedese ette ja väljus autost. Tema Pontiac ikka veel puristas korratult, kui ta naisele lähenes.
Kuigi mehe näol oli naeratus, oli naine hirmul. Keegi polnud tema aitamiseks peatunud juba terve tunni jooksul. Ja siis nüüd, kui hakkas juba pimenema, peatub üks romu ja läheneb kulunud riietes noormees. Mida ta mõtleb? Äkki ta teeb mulle kurja? Ta näib nii vaene ja näljane.
Mees märkas külma käes seisva naise hirmunud olekut ja – püüdes teha nii sõbraliku näo kui oskas – ütles: "Ärge kartke, proua! Ma peatusin, et teid aidata. Te võiksite oodata autos, kus on soe. Muuseas... mu nimi on Bryan."
Mercedesel polnud viga muud kui vaid kumm oli tühi, kuid vana naise jaoks oli see suur probleem. Mees ronis auto alla, et vaadata, kuhu toetada tungraud, et uut autot mitte vigastada, kuid selle käigus sai ise paar korda kriimustada. Peagi oli ratas vahetatud, kuid ise sai ta poriseks ja kriimustatud kätest imbus vähe verd.
Kui mees oli pingutamas rattapolte, lasi naine aknaklaasi alla ja hakkas temaga rääkima, öeldes, et ta on pärit üsna kaugel asuvast linnast ja on lihtsalt läbisõidul. Ning et ta ei suuda meest küllalt tänada, et see oli talle appi tulnud.
Bryan vaid naeratas, kui ta sulges Mercedese pakiruumi. Naine küsis, kui palju ta võlgneb, olles valmis maksma igasuguse summa. Ta oli juba suutnud ette kujutada igasuguseid hirmsaid asju, mis oleksid võinud juhtuda, kui mees poleks peatunud ja teda aidanud.
Kuid Bryan ei mõelnud rahale. See polnud tema jaoks töö-ots. See oli hädasolija aitamine – ja Jumal teab, kui palju kordi oli teda ennast minevikus aidatud. Kogu aeg oli ta toiminud nii ja talle ei tulnud pähegi toimida nüüd teisiti. "Te ei võlgne mulle midagi," ütles ta naisele, lisades, et kui ta tõesti soovib talle tasuda, siis järgmine kord, kui ta näeb kedagi abi vajamas, osutagu sellele inimesele vajalikku abi. Lõpuks ütles ta: "Ja mõelge minule."
Mees ootas, kuni naine käivitas auto ja sõitis ära. Oli olnud külm ja masendav päev, kuid mees tundis end hästi, kui ta istus oma vanasse autoromusse ja suundus kodu poole...
Lugu siiski ei lõpe siin.
Sõitnud mõned miilid edasi, märkas naine teeveerel väikest einelauda. Ta peatus, et pisut keha kinnitada ja võtta midagi ka kaasa koju. Kohvik oli väga tagasihoidlik, värv luitunud ja sisustus talle harjumatult lihtne. Tuli ettekandja lahke naeratusega ja tõi käterätiku, kuivatades sellega vana naise märjad juuksed. Ettekandja keha reetis, et ta oli umbes 8 kuud rase, kuid see ei kajastunud tema suhtumises ja käitumises. Ta oli nii tähelepanelik ja hoolitsev.
Vana daam imestas, kuidas keegi nii vaene, kel on nii vähe, võib olla nii lahke ja helde võõra vastu. Siis meenus talle Bryan.
Kui naine oli söömise lõpetanud ja ettekandja läks tooma vahetusraha naise antud 100-dollarilisele, lipsas vana daam vaikselt uksest välja. Kui ettekandja tagasi tuli, oli ta läinud.
Ettekandja imestas, kus naine võiks olla ja märkas siis, et midagi on kirjutatud salvrätikule. Võtnud selle kätte, leidis ta selle alt neli 100-dollarilist raha! Tema silmi tulid pisarad, kui ta luges: "Te ei võlgne mulle midagi. Keegi aitas mind, nagu mina aitan nüüd teid. Kui te tõesti soovite mulle tasuda, siis toimige nii: ärge laske sellel armastusetegude ahelal katkeda!"
Ka siin ei lõpe veel lugu.
Ettekandjal oli sel õhtul veel palju tööd, kuid ta oli saanud nagu uued kerged jalad ning miski ei tundunud raske. Kui ta õhtul hilja koju jõudis ja voodisse ronis, mõtles ta rahale ja vana daami kirjutatud sõnadele. Kuidas võis viimane teada, kui väga tema ja ta abikaasa seda raha vajasid. Oli ju laps tulekul ja neil polnud midagi selle jaoks valmis.
Ta teadis, kui mures oli ta abikaasa – ja kui viimane kobis voodisse tema kõrvale, suudles ta teda soojalt ning ütles vaikselt: "Ära muretse, kõik läheb hästi; ma armastan sind, Bryan."
Me pidime rääkima Kristuse õigusest... Aga seda see ongi selle lihtsuses: Jumal on teinud meile midagi väga head, mis kutsub meidki üles tegema head teistele. See on Jumala algatatud armastuse-ahel, mille alalhoidmiseks ja pikendamiseks on meile antud Kristuse õiguse and. See on Jumala poolt antud võimalus, tahe ja jõud teha õigust ja head. Kus iganes jääb Kristuse õigus teooriaks ega jõua praktikasse – heade, õilsate ja omakasupüüdmatute tegudeni –, seal ei ole sellest midagi kasu. Jumal omistab meile oma õiguse ja annab meile oma õiguse selleks, et me seda armastuseandi peegeldaksime edasi teistele.
Patustanud inimene on selle hätta sattunud vanaproua sarnane, kes kardab, mis temaga võidakse nüüd teha. Aga kartus osutub asjatuks, sest Jumal aitab ta hädast välja, nähes ise kogu vaeva ja mitte võttes selle eest sentigi! Selline on lunastus – helde ja vaba and, kuigi põhjustanud Kristusele nii palju "kriime," kui öelda väga pehmelt. Ef.2,8: "Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and." Rom.5,8: "Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime." Kol.1,21: "Ja Ta on teid, kes enne olite Temast võõrdunud ja oma meelsuse poolest vaenlased, tehes kurja, nüüd ka lepitanud oma lihalikus ihus surma läbi." Rom.5,18: "Nõnda siis, otsekui üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks."
Selline on õigeksmõistmine: Jumal arvab meid õigeks Kristuse pärast, kes on õige ning kes on kandnud meie pattude karistuse.
Kuid sellega Jumala töö meis ei peatu. Meid pole õigeks arvatud selleks, et me unustaksime selle ja jätkaksime vana elu. Meile on nii palju head tehtud ning Jumal soovib, et me teeksime nüüd head teistele. Aga kuidas on see võimalik? Jeesus küsis kord variseridelt – Mat.12,34: "Kuidas te võite rääkida head, kui te olete kurjad?" Et rääkida ja teha head, selleks peab inimene muutuma heaks. On see võimalik? Prohvet Jeremija küsib – Jer.13,23: "Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Muidu saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema!"
Siin tuleb jällegi appi Jumal, andes meile oma õiguse/headuse. Kuidas? Sellega, et Kristus tuleb usu läbi elama meie südamesse! Muidugi, kui me seda soovime ja palume! Paulus kirjutab – Gal.2,20: "Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!" Selliselt annab Jumal meile oma õiguse – jällegi täiesti tasuta! Kristus meie sees teeb meid tahtlikuks ja võimeliseks elama õiget elu, ilmutama Jumala õigust/headust.
Mäletate, kuidas see vana daam jäi mõttesse seal sööklas, kuidas väljendada tänu nii imelise pääsemise eest. Temas tekkis palav soov teha ka kellelegi head – ja ta leidis selleks võimaluse! Johannes kirjutab – 1.Joh.4,11: "Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama." Tõeline armastus väljendub heades tegudes.
Ja lõpuks tuleb see kõik meile enestele kätte! Kõik, mis me oleme teinud teistele, tuleb meile enestele tagasi! Meie süda on liigutatud sellisest armastustegude ringist. Aga just nii valmistab Jumal ette alamaid oma kuningriigi jaoks! Just selleks on Ta kinkinud meile Kristuse õiguse anni! Mitte selleks, et me seda – andestuse ja armu näol – ikka ja jälle vastu võtaksime ja sellega piirduksime, vaid et see kutsuks meis esile tõelise muutuse; et meist saaksid Tema armu ja armastuse peegeldajad siin maailmas.
Bryanit ajendas armastus ja soov kaasinimest aidata, mõistmata, et tema tegevus vallandas heategude ahela, mis tuli talle endale suureks õnnistuseks. Jah, Kristus vallandas tõeliste heade tegude ahela ja meie võime olla üheks lüliks selles ahelas, andes edasi armastust ja headust, mida olema ise kogenud, ja saades kord tasu, mille suurust ei anna võrrelda meie väikeste tegudega, mis pealegi valmistasid meile juba siin rõõmu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv