Jeesuse ülestõusmine muutis kõik
24.05.2014 - (1447)

1991. aasta 27. veebruaril sai üks ema USA-s kirja Pentagonilt, milles teatati, et tema poeg oli astunud Kuveidis maamiinile ja saanud surma. Ema oli murest murtud. Kolm päeva leinas ta pisarais taga oma poega, kuni helises telefon ja ta kuulis tuttavat häält ütlemas: "Ema, see olen mina. Ma olen elus!" Ühe hetkega asendusid valupisarad rõõmupisaratega, sest poeg, keda ta pidas surnuks, tegelikult elas – ta oli otsekui üles tõusnud!
Ma ei tea, kui palju ja kas üldse keegi meist suudab mõista selle ema tundeid, kuid paljud evangeeliumides kirjeldatud tegelased kindlasti suutsid, sest nad kogesid midagi sarnast. Ja ehk veelgi dramaatilisemalt, sest nad nägid oma silmadega, kuidas nende parim Sõber ja Õpetaja naelutati ristile, kuidas Ta seal kannatas ja lõpuks suri. Nad nägid, kuidas Ta elutu keha võeti ristilt maha ja maeti hauda. Koos Temaga said maetud kõik nende unistused ja lootused.
Nii nad leinasid reedel ja laupäeval ning pühapäeva hommikulgi olid nad väga kurvad, kui seadsid sammud hauale, et oma armastatud Õpetajale veel viimast austust avaldada. Seal aga kohtasid nad inglit, kes ütles, et nad otsivad Jeesust valest kohast. "Teda ei ole siin," teatas ingel rõõmusõnumi, "sest Ta on üles tõusnud, nõnda nagu Ta ütles. Tulge siia, vaadake aset, kus Ta on maganud!" (Mat.28,6).
"Jeesus on üles tõusnud!" See sõnum on kaikunud üle aastatuhandete ning rõõmustab ristiinimeste südameid veel tänapäevalgi. Surm on võidetud! Jeesus on selle võitnud! Ja Ta jagab seda võitu meiega.
See sõnum võib tunduda liiga hea, et seda uskuda. Seda kogesid inimesed juba esimesel kristlikul sajandil. Sellepärast võttis Paulus kätte ja kirjutas sellest terve peatüki oma esimeses kirjas korintlastele. Selle esimeses osas osutas ta Kristuse ülestõusmise rohketele tunnistajatele, mis näitab, et see sündmus leidis tõepoolest aset. Käsuõpetuses (5.Ms.19,15) on öeldud, et "kahe või kolme tunnistaja sõna põhjal saab asi selgeks." Pange tähele, kui palju oli Jeesuse ülestõusmise tunnistajaid!
1.Kor.15,1-8: "Ent ma juhin teie tähelepanu evangeeliumile, mida ma teile kuulutasin, mille te ka vastu võtsite ja milles ka püsite ning milles te ka õndsaks saate — kui te peate seda kinni nende sõnadega, millega mina teile seda kuulutasin — olgu siis, et asjata saite usklikuks. Sest ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järgi ja et Ta maeti ja et Ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järgi ja et Ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele. Pärast Ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama; pärast seda Ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile apostlitele; aga pärast kõike Ta ilmus ka minule."
Mõelge, kui palju tunnistajaid! Kuidas me saame veel kahelda Jeesuse ülestõusmise faktis? Need inimesed mitte lihtsalt kuulsid Tema ülestõusmisest ja uskusid, vaid nad nägid Teda peale ülestõusmist oma silmadega ja suhtlesid Temaga.
Olles osutanud Jeesuse ülestõusmise fakti kindlusele, läheb Paulus edasi ja kirjutab, et sama kindel on ka meie ülestõusmise fakt, märkides kokkuvõtteks – 1.Kor.15,51-53: "Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume, äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega."
Ehkki see ülestõusmine pole veel toimunud, on Kristuse ülestõusmise fakt saatnud korda juba nii mõndagi, mis kinnitab meie usku, et ükskord saabub ka see tõotatud meie ülestõusmise hommik, millele järgneb igavene elu Jumala riigis, mida ei varjuta enam ükski häda, haigus ega surm.
1. KRISTUSE ÜLESTÕUSMINE ANDIS RISTILE JA HAUALE UUE TÄHENDUSE.
Kui poleks toimunud Kristuse ülestõusmist, vaadataks ristile ikka veel kui kohutavale ajaloolisele tapariistale. Seda peeti ebainimlikuks juba noil aegadel, mil seda kasutati, ega muidu poleks Rooma riik keelanud selle rakendamist oma kodanikele. Hukkamine ristilöömise läbi oli ikkagi mõeldud vaid mittekodanikest kurjategijatele ja impeeriumi vaenlastele.
Kuid täna – tänu Kristuse ülestõusmisele, mis on avanud tee ka meie ülestõusmisele – näeme me ristis lootuse ja Jumala armastuse sümbolit. Seda ülistatakse ja kantakse paljude inimeste poolt kui talismani. See kaunistab kirikuid ja meie armsate haudu. Tihti kujutatakse seda piltidel sillana, mis ületab surmajõe, liites ajaliku ajatuga, ühendades kaduva kadumatusega, meie üürikese elu igavikuga, maa taevaga, inimese Jumalaga. Pole ime, et kristlasi kutsutakse ristiinimesteks – ja seda me olemegi ega häbene seda põrmugi!
Ka hauale on Kristuse ülestõusmine andnud uue tähenduse. Enne Teda nägi enamus maailma selles igavesti suletud ust, kõige lõppu. Ja eks uskmatuile näib see tänagi nii. Kuid Kristuse ülestõusmisesse uskujad võivad rõõmustada kindlas teadmises, et nemadki tõusevad surnuist üles ja hauast tõustes, uuele elule ärgates see tõeline elu alles algab – ning kestab igavesti!
Selles teadmises ei tohiks meil olla raske mõista Jeesuse sõnu Mat.6,25: "Ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam kui riided?" Ja see elu, kui jääme Jumalale ustavaks, kestab igavesti; surm ja haud saab meid kinni hoida vaid ajutiselt.
Keegi on öelnud: "Ma veetsin suurema osa oma elust, otsides aaret vikerkaare lõpust. Viimaks leidsin ma selle risti jalamilt." Kõik meie maised ambitsioonid ja saavutused muutuvad meie jaoks tühiseks, kui meid puudutab surma külm käsi. Aga tänu Jeesuse ristisurmale ja ülestõusmisele on meil lootus randuda surmajõe teisel kaldal. Ja nii on saanud Kristuse rist meile kiitlemise objektiks ning haud meie ajutiseks peatuspaigaks.
2. KRISTUSE ÜLESTÕUSMINE ANDIS AJALE UUE TÄHENDUSE.
Enne Kristuse ülestõusmist oli patuste inimeste eksisteerimise aeg vägagi piiratud. Piibel räägib "eluvaimu hingusest" inimeste ninas (1.Ms.7,22), mis surmatunnil sealt lahkub – ja see surm võib saabuda igal hetkel. Elu on lühike.
Peale Kristuse ülestõusmist on inimeste maine elu endiselt üürike. Alles ma olin noor poisike. Nüüd vaatab mulle peeglist vastu vana ja kortsus nägu. Ma võin ju mõelda, et kui ma habeme ära ajan ja öösel hästi välja puhkan, näen ma homme parem välja. Kuid kindel on see, et homme olen ma veel vanem kui täna! Aeg muudkui aina lendab ja see elu saab peagi läbi.
Kuid tänu Jeesuse ülestõusmisele ei piirdu meie eksisteerimise aeg selle eluga. Sellest on saanud vaid lühike prooviaeg, katseaeg, mil Jumal jälgib meie elu ja otsustab, kas kinkida meile osa igavesest ajast – igavikus, kus enam aastaid ei loeta. Kui me seal peeglisse vaatame, ei märka me vananemise jälgi, sest selles mõttes on jäänud aeg otsekui seisma. Me jääme igavesti nooreks.
Et Kristuse ülestõusmine on andnud ajale uue tähenduse, sellest kõneleb ka uue ajaarvamise sünd. Jeesus jagas AJA-loo kaheks: ajaks enne Kristust ja ajaks peale Kristust. Ja saabub aeg, mil Kristuse taastulek lõpetab ka aja "peale Kristust" ning paneb alguse uuele ajale "koos Kristusega"!
3. KRISTUSE ÜLESTÕUSMINE ANDIS ELULE UUE TÄHENDUSE.
Paljudele inimestele on elu ikka olnud üks võitlus kõhu täitmise ja elu säilitamise nimel. Põhimõtteliselt sama teevad ka loomad, ainult et inimesed teevad seda üldiselt veidi rafineeritumalt, vähemalt viimasel ajal. Nad mõistavad hukka endale ahnitsemise teiste vaesuse arvel, enda elu säilitamise teistelt elu võtmise teel. Mõistavad küll hukka aga teevad seda ikkagi – mõned varjamatult, teised varjatult.
Ja nii on inimesed mures oma elu ja oma lähedaste elu pärast, kartes õnnetusi ja terroristide rünnakuid, kuid ka majanduslikke krahhe. Nad on mures isegi oma tervise pärast, sest rasked haigused ei käi mööda kivisid ja kände, vaid ikka mööda inimesi. Elu on igast küljest ohus. Lootusetus ja meeleheide saadab paljusid.
Kuid Kristus õpetas, et "elu on enam kui toidus ja ihu enam kui riided" (Mat.6,25) ning ütles, et "mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti" (Joh.10,10). Tõeline elu ei seisne vaid omal hinge sees hoidmises, kui see olekski meie teha. Ülirohke elu sisaldab armastust, rõõmu ja rahu ning lootust elu jätkumisele Jumala riigis. See seisneb elamises mitte vaid endale. Ülirohke elu on elu, millel on kõrgem eesmärk – austada Jumalat ja teenida kaasinimesi.
Isegi kui elu häirib vaesus või valu, üksindus või lein, väärib see elamist, sest see on tänu Kristuse surmale ja ülestõusmisele hüppelauaks hoopis paremale elule, mis on vaba kõigist kannatusist.
4. KRISTUSE ÜLESTÕUSMINE ANDIS SURMALE UUE TÄHENDUSE.
Enne Kristuse ülestõusmist tähendas surm eksisteerimise lõppu. Sellepärast võis Paulus kirjutada, et "kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees. Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud" (1.Kor.15,17.18), loomulikult ka kõik teised, kes on surnud ilma usuta Kristusesse. Ilma Kristuse ülestõusmiseta ei ole kellelgi ülestõusmise lootust ning surm on nii lõplik, kui see veel üldse olla saab.
Kristuse ülestõusmine aga muutis surma magamiseks. "Laatsarus, meie sõber, magab," ütles Jeesus, "aga ma lähen teda unest äratama!" (Joh.11,11). Just seda teeb Jeesus kõigi meiega, kui me usume Temasse ja elame Tema õpetuse järgi. "Ärge pange seda imeks," ütles Jeesus teine kord, "sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks" (Joh.5,28). Saagem siis rikkaks Jumalas, et Ta ärataks meid üles eluülestõusmises.
Lugu räägib väga rikkast mehest Karlist, kelle üheks meelistegevuseks oli ratsutada läbi oma valduste ja tunda rõõmu sellest, et kõik see kuulub talle. Ühel päeval selliselt ratsutades, märkas ta eemal vana Hansu, üht oma rentnikest. Oli lõuna aeg ja Hans oli katnud laua puu varjus ning valmistus sööma. Kuid enne sööma asumist langetas ta pea tänupalveks Jumalale. Karl ratsutas lähemale ja nägi, et vanamehe lõunatoiduks oli vaid lõiguke musta leiba ja tükike juustu. Muiates ütles ta: "Kui see oleks kõik, mis mul oleks süüa, ei vaevuks ma isegi palvetama."
Hans vastas alandlikult: "Sellest piisab ja ma olen Jumalale tänulik, et Ta selle mulle andis."
Hämmastunud vana mehe vastusest, oli Karl juba lahkumas, kui Hans ütles: "Oota üks hetk! Ma pean sulle midagi rääkida. Möödunud öösel unes kuulsin ma selgesti üht häält ütlevat: "Homme öösel sureb selle oru rikkaim mees.""
"Tühi jutt!" pobises Karl ja ratsutas kodu poole. Kuid teda jäid vaevama vana mehe sõnad: "Homme öösel sureb selle oru rikkaim mees." Kuni selle ajani oli ta end tundnud päris hästi, kuid nüüd hakkas ta tundma rinnas vähest valu. "Äkki on vanamehel õigus," mõtles ta, "ja ma suren täna öösel?"
Jõudnud koju, kutsus ta arsti ja rääkis talle vana Hansu unenäost ning valust, mida tundis rinnas. Doktor vaatas ta üle ja ütles: "Karl, sa oled terve ja tugev kui hobune. Sa ei sure täna öösel kohe kindlasti mitte."
Mees vastas: "Ma tunnen end küll lollina, et üldse pöörasin tähelepanu selle vanamehe unenäole, et täna öösel sureb selle oru rikkaim mees. Kuid ma tahtsin olla kindel, et see pole tõsi."
Maha rahustatuna läks Karl magama. Järgmisel hommikul koputati ta uksele ja sõnumitooja teatas: "Täna öösel suri vana Hans, üks sinu rentnikest." Nii sai Karl teada, kes tegelikult oli selle oru kõige rikkam mees!
Kas meie oleme rikkad Jumalas? Kui oleme, siis ei tee isegi surm meile kahju, sest Jeesus on "ülestõusmine ja elu" (Joh.11,25). "Surm on neelatud võidusse!" kirjutab Paulus, küsides: "Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?" (1.Kor.15,54.55). Jeesuse ülestõusmine murdis selle!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv