.: koosolekute ajad :.
 


Reedel:
18:00 palvekoosolek

Laupäeval:
10:00 piiblitund
11:15 jutlus

 

.: kontaktandmed :.
 


Karja 3, Pärnu
80018, ESTONIA

Pastor: Andres Ploompuu
parnu at advent.ee

 

.: mis on :.
 


Jutlused:
Nädala sõna arhiiv

Uusim raamat:
Harmooniline abielu (21.06.2006)

Tõmmatuim raamat:
Mässav Planeet (6577)

Vaata tervet raamatute nimekirja.

 

.: lingid :.
 


Adventist Review
Piibel.net

 
.: nädala sõna :.
 


Maarja aarded – minu aarded
24.12.2011 - (1279)

Jõulud on eriline aeg. Vägev ingel tõi karjastele rõõmusõnumi, et "teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!" (Luk.2,11). Ingli lühikese sõnumi järel kuulsid karjased maailma ilusaimat koorilaulu maailma parima koori esituses – neile esines ehtne inglite koor! Siis aga sai see lühike pidulik jumalateenistus läbi ja inglid lahkusid taevasse.
Kas karjased mäletasid jutlust? Muidugi! Kuidas sai sellist jutlust unustada, mille pidas pealegi veel Jumala ingel! Nad mitte ainult mäletasid jutlust, vaid ka uskusid seda ja asusid kohe tegutsema selle sõnumi kohaselt. Kahju on, kui inimeste ainus reaktsioon jutlusele seisneb selle kiitmises: "Küll oli täna ilus jutlus!" Aitäh, sulle, pastor ilusa jutluse eest!" Räägitakse, et pärast Rooma suure kõnemehe Cicero kõnet kogunes rahvas hulgana tema ümber ja ütles vaimustuses: "Kui hästi sa kõnelesid!" Kui aga oli lõpetanud oma kõne Kreeka kõnemees Demosthenes, ütles rahvas: "Hakkame marssima!"
Ingli lühike kõne oli selline, mille peale "ütlesid karjased üksteisele: "Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!"" (Luk.2,15).
Ja nad läksid – kohe! Nad tegutsesid kohe, vastavalt ingli sõnumile. Evangelist tunnistab – Luk.2,16-19: "Ja nad tulid tõtates ning leidsid Maarja ja Joosepi ja Lapsukese, kes magas sõimes. Aga kui nad seda nägid, teatasid nad asjast, mis neile oli öeldud selle lapsukese kohta. Ja kõik, kes seda kuulsid, panid imeks, mida karjased neile rääkisid. Ent Maarja pidas kõik need sõnad meeles ning mõtles nendele oma südames."
Karjased lahkusid, rutates oma lammaste juurde – olid nad ju riskinud niigi, jättes mõneks ajaks lambad öösel välja omapead! Maarja võttis kalli lapsukese oma kätele, surus vastu rinda ja mõtles kõigele sellele, mis oli toimunud. Ingliskeelsest piiblitõlkest NIV otse tõlgituna kõlab 19. salm nii: "Ent Maarja talletas aaretena kõik need asjad ning mõtles neile oma südames." Mis asjad need olid, mis olid Maarjale nii kallid? Me võime eriliselt esile tõsta kaht aaret.
1. JUMALA TÕOTUSTE AARE.
Maarja oli noor Iisraeli naine. Koos kõigi teiste iisraellastega teadis ta, et Jumal oli tõotanud neile midagi imelist. Sadu aastaid tagasi oli Jumal tõotanud, et saadab Messia. Päev päeva järel nad palvetasid ja ootasid, et Jumal täidaks oma tõotuse. Ma ei imesta, kui nad vahel ka väsisid oodates ja mõtlesid, kas Jumal ikka kuuleb nende palveid ja kas Ta ikka täidab oma tõotuse?
Jumala ajakavaga leppimine on üks raskemaid asju meie elus; meil on raske mõista, et Tema mõtted ei ole meie mõtted ja Tema teed ei ole meie teed (Jes.55,8). Meile tundub, et Ta tegutseb liiga aeglaselt, et Ta viivitab oma tõotuste täitmisega (2.Pet.3,9). Me tahame, et kõik head asjad toimuksid kiiresti, kohe! Me oleme nii kannatamatud.
Me teame Tema tõotusi. Me teame, et Ta on tõotanud: "Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!" (Heb.13,5). Me teame Tema tõotust: "Kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen" (Joh.14,3). Me teame Tema tõotust, et "neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud" (Rom.8,28). Me teame palju teisi imelisi tõotusi. Kuid vahel oleme segaduses, kas pole? Me palume rahu, aga kogeme vaid rahutust. Palume, et inimesed oleksid heldemad, aga nad muutuvad hoopis kitsimateks! Me palume koos emadega väikeste laste eest, aga nad siiski haigestuvad ja surevad.
Meie hing kisendab: "Jumal, kas Sa ei kuule? Kas Sa ei hooli? Miks Sa ei siruta oma käe ega pühi ära kõik kurbuse ja valu ning pisarad meie silmist? Sa oled kõikvõimas, miks Sa ei muuda seda maailma paremaks? Sa tulid siia pimedasse maailma, miks ei näe me valgust?" Maarja ja kõigi Iisraeli laste sarnaselt kobame me pimeduses ja küsime: "Kas Jumal ikka täidab oma tõotused?"
Ja siis ühel päeval see juhtus – sündis Messias, Päästja – ning mõistsid tolle aja mõistlikud ja mõistavad tänapäevagi mõistlikud, et me teenime Jumalat, kes täidab oma tõotused! Tema teed võivad mitte olla meie teed ja Tema ajakava mitte ühtida meie omaga, kuid Ta täidab oma tõotused. See oli üks aare, mille Maarja talletas oma südamesse, kui ta hoidis vastsündinud Messiat oma rinnal. Ja selle aarde võime meiegi kaasa võtta ja hoida oma südames, kui oleme näinud selle Jumala tõotuse täitumist. See annab kindluse, et täituvad ka kõik teised Jumala tõotused, kaasa arvatud see kõige kallim tõotus meile: Jeesus tuleb tagasi ja võtab meid enese juurde – maale, kus kurbus ja vaev on tundmata!
Sammy oli 15-aastane poiss, kellele jõulud olid eriti oodatud aeg. Ta oli väikese puudega ja seepärast jäänud teistest lastest paar aastat koolis maha. Kuid ta oskas siiski elust rõõmu tunda ja eriti elevile viisid ta saabuvad järjekordsed jõulud. Ta oli siis alati saanud toredaid kinke – võib-olla ka pisut kaastundest, kuid sest polnud midagi.
Nii läks ta õhinaga järjekordsele kooli jõulupeole, kus lapsed olid loosi võtnud, kes kellele kingi teeb. Muidugi toimus see anonüümselt. Peol nägi ta puu all palju kingipakke ja üks neist oli eriti suur. Sammy kohe ei saanud jätta välja uurimata, kellele see suur pakk on tehtud. Üllatuseks ja suureks rõõmuks avastas ta selle peal oma nime. Suur oli Sammy elevus, kui jõuluvana hoidis käes seda suurt pakki ja kutsus teda! Ta läks kiiresti ja luges ilusti oma salmi ning tuli siis oma kohale, hoides kallist aaret kõvasti vastu rinda.
Kui kõik olid oma kingipakid kätte saanud, saabus aeg nende avamiseks. Sammy peast oli vahepeal käinud läbi palju igasuguseid mõtteid, mis seal pakis küll võiks olla. See oli üsna kerge, nii võis seal olla mõni tore kaisukaru, mänguasi või mäng, kes teab... Kiiresti harutas ta pakilt paela ja rebis paberi ja avas seejärel karbi ning leidis... see oli tühi! Täiesti tühi. Ta oli harjunud sellega, et teda teiste laste poolt vahel rumalaks Sammyks hüüti, kuid tal oli väga valus, et tema kulul nüüd selliselt nalja tehti. Ta puhkes nutma ja jooksis peolt ära...
Me ütleme, et see oli rumal, sündsusetu, õel trikk! Jah, muidugi! Kuid kas me ei näe, et maailm mängib oma lastele iga päev selliseid alatuid trikke? Nimed ja olukorrad võivad erineda, kuid tulemused on samad. Maailm tõotab inimestele suuri asju – meeldivaid suhteid, õnne, rikkust, lõbu, kuulsust, edu, võimu – mähkides need kauneisse pakendeisse ja ulatades meile otsekui hinnaliste kingitustena. Me avame need suurte ootustega, kuid siis avastame, et need on tühjad. Pole lootust, pole õnne, pole rõõmu ja pole enam sugugi lõbus. Meile jäävad vaid pisarad.
Nii on selle maailma tõotustega, kuid nii pole Jumala tõotustega. "Sest Jumala tõotused puha on [Kristuse] sees "jah" ja sellepärast ka Tema läbi "aamen" Jumala auks meie läbi" (2.Kor.1,20). Maarja kandis neid kui aaret oma südames ja jäägu see aare neist jõuludest ka meie südamesse!
2. LUNASTUSE AARE.
Teine asi, millele Maarja mõtles, ehk teiseks aardeks, mida Maarja kandis oma südames, oli lunastuse aare. Ingel kuulutas karjastele ja need teatasid sellest edasi Maarjale: "Teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija [ehk Päästja], kes on Issand Kristus!" (Luk.2,11). Ja Joosepile oli öösel ilmunud ingel öelnud – Mat.1,21: "[Maarja] toob ilmale Poja ja sa pead Temale nimeks panema Jeesus, sest Tema päästab oma rahva nende pattudest!"
Jeesus on Lunastaja ja Päästja ning järele mõeldes peame tunnistama, et ei ole midagi, mida me vajame enam kui lunastamist ja päästmist meie pattudest, ja seepärast ei ole kedagi, keda me vajame enam kui Lunastajat, Päästjat!
Ilma Päästjata oleme kõik surmalapsed, "sest patu palk on surm." Kui me aga laseme Jeesusel kui Päästjal meid pattudest vabastada, saame osa Jumala armuannist, mis "on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" (Rom.6,23). Seepärast võime lunastust pidada julgesti teiseks suureks aardeks.
Kuid kokkuvõtteks võime öelda, et suurim aare, mis võtab kokku kõik suured ja kallid aarded on Jeesus ise! Tema on Jumala kingitus meile, et meie võiksime saada pattude andestuse ja elada igavesti. "Tema, kuigi Ta oli rikas, sai vaeseks teie pärast, et teie Tema vaesusest saaksite rikkaks," kirjutab Paulus (2.Kor.8,9). Temas "peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded" (Kol.2,3).
Kristus sündis siia maailma selleks, et surra meie eest. Kuigi sündimine inimlihasse, pealegi veel vaeste inimeste klassi, oli juba iseenesest ülisuur ohver, sai see ohver täiuslikuks Kristuse ristisurmas – surmas sinu ja minu eest! Jäägu see teadmine igaveseks meie südamesse ja süütagu see meis armastuse Jeesuse vastu, mis ei kustu iial.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv