Kuidas saan ma õigeks III
25.01.2003 - (1773)

Täna avame mõtiskluseks Luuka evangeeliumi 15. peatüki. See algab hinnangu andmisega Jeesuse tööle – Luk.15,1.2: "Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Temale, Teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: "See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!""

Patused on rõõmsad – Jeesus ei põlga neid, vaid kutsub neid enese juurde, räägib nendega ja isegi sööb nendega! Seevastu tolle aja vaimulik eliit – variserid ja kirjatundjad – on pahased! Nad nurisevad ja ütlevad varjamatu põlgusega: "See võtab patuseid vastu ja sööb ühes nendega!"

Aga see on ju evangeelium! Võib-olla esimest korda oma elus oli neil huulil tõeline evangeelium! Kahju, et nad ise seda ei mõistnud! Nad olid aina rääkinud käsust ja käsutegudest; nüüd kõlas nende huulilt evangeelium: "Jeesus võtab vastu patuseid!" See peaks pakkuma troosti igale inimesele, sest kõik on patused. Siin pole midagi nuriseda; siin tuleb rõõmustada!

Ja et selgitada, miks on põhjust rõõmustamiseks, jutustab Jeesus neile mitu tähendamissõna. Esimese leiame juba järgmistest salmidest. Luk.15,3-7 on kirjutatud: "Aga Ta rääkis neile selle tähendamissõna ning ütles: "Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele, ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud! Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!""

Üks asi on kindel – Jumala sõna ei ole kirjutatud lammastele; see on kirjutatud inimestele, kes kõik on eksinud nagu lambad! (Jes.53,6). Siin on patust inimest võrreldud kadunud lambaga.

Mõnele ei meeldi, kui teda võrreldakse lambaga. Kuid kuidas on Kristuse endaga, kes kasutas seda võrdlust? Kas mitte ka Teda ennast pole võrreldud lambaga? Tegelikult sümboliseeris iga ohverdatud lammas ja tall Jeesust! Prohvet Jesaja kirjutab Temast – Jes.53,7: "Teda piinati ja Ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait, nõnda ei avanud Ta oma suud!" Ja Ristija Johannes hüüdis Jeesust nähes – Joh.1,29: "Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!" Taevased hulgadki laulavad – Ilm.5,12: "Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja rammu ja au ja austust ja kiitust!"

Kui Jeesus ei pahanda, kui Teda võrreldakse lambaga, miks peaksime pahandama meie, kes me tõepoolest eksime nagu lambad? Ja eksivad ka usklikud inimesed; eksivad ka kirjatundjad ja variserid, kes peavad end õigeks!

Aga ma küsin nüüd: Kas kadunud lammas saab ise ennast päästa ja koju viia? Kui ta on kinni rägastikus – ja kõik kadunud on kinni mõnes rägastikus – ei suuda ta ennast lahti päästa ega tea ka teed koju! Kuid kas ta ei saa tõesti mitte midagi teha? Mida saab teha üks eksinud lammas, aitamaks karjasel teda leida? Ta saab igatseda koju ja määgida!

Mida see võiks tähendada inimeste juures? Kas mitte seda, et nad tunnistaksid oma kadunud olekut ning vastaksid Hea Karjase kutsele! See tähendab seda, et kui Jeesus tuleb neid otsima, siis lasku nad Tal ennast leida! See tähendab seda, et kui patune hüüab Jumala poole ahastavas palves, siis kuuleb Jeesus tema hüüdu ja tõttab appi!

Kuid on ka neid, kes ei oska hüüda appi, kes ei oska ega suuda ise midagi teha. Kas nende jaoks polegi lootust? Sellest kõneleb Jeesuse teine tähendamissõna Luuka evangeeliumi 15. peatükis. Tähendamissõna drahmirahast – Luk.15,8-10:

"Või kui ühel naisel on kümme drahmiraha ja ta kaotab ühe drahmi, eks ta süüta küünla ja pühi koda ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, siis ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ja ütleb: rõõmutsege ühes minuga, sest ma olen leidnud drahmiraha, mille ma kaotasin! Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!"

Jälle räägitakse sellest, kuidas Jeesus võtab vastu patuseid ja kuidas taevas tuntakse sellest rõõmu. Kuid need patused ei teagi ise, et nad on kadunud! Aga nad on Jeesuse silmis nii väärtuslikud, et Ta otsib neid seni, kuni leiab.

Võib-olla räägib see tähendamissõna ka vanemate hooletuse läbi kadunud lastest. Nii mõnigi usklik lapsevanem ütleb: Mina olen omalt poolt kõik teinud, kuid laps on läinud ja midagi pole parata.

Kuid küsimus on: Kas ta on ikka kõik teinud? Lapsed on meie kätte usaldatud varandus ja meie vastutame nende eest. Kui nad kaovad, oleme meie süüdi. Ei ole tingimata vaja lapsi eksitada – nad eksivad ise, kui me ei näita neile oma eeskujuga püsivalt ja selgelt õiget teed. Võib-olla oleme ise lamba taoliselt kadunud ega suuda seepärast oma püha ülesannet täita?

Hüüame siis Jumala poole ja laseme end leida ja päästa! Seejärel asume Kristuse kaastöölistena otsima oma kadunud lapsi – ja ärme rahuldume enne, kui oleme nad leidnud! Siis vast tunneme rõõmu – ja kogu taevas rõõmustab koos meiega!

Kadunud patuste kirjeldamiseks kasutab Jeesus veel kolmandatki tähendamissõna – tähendamissõna kadunud pojast – Luk.15,11-32:

"Veel ütles Ta: "Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: isa, anna mulle kätte see osa vara, mis saab minule! Ja isa jagas varanduse nende vahel. Ja ei möödunud palju päevi, kui noorem poeg kogus kokku kõik ja siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.

Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.

Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!

Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud. Aga poeg ütles talle: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid rõõmutsema.

Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika!

Tema ütles temale: laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!""

Variserid nurisesid: "Jeesus võtab vastu patuseid ja sööb ühes nendega!" Jeesus ei tõrju seda süüdistust tagasi, vaid näitab eriti selgelt selle tähendamissõna kaudu, et see on tõesti nii. Ja see on lausa loomulik, kui uskuda, et Jumal on meie Taevane Isa, kes meid kõiki väga armastab. Ükskõik, kas me oleme kadunud võõrsil, nagu noorem poeg, või kadunud kodus, nagu vanem poeg, Jumal ei hülga ega põlga meid, vaid kutsub kannatlikult enda juurde, võttes iga tulija vastu nagu oma armsa Poja.

Ma mõtlen eriti vanema poja peale, kes väga tuletab meelde neid varisere ja kirjatundjaid, kes ei olnud rahul sellega, et Jeesus patuseid vastu võtab. Isa tuli ise välja ja palus teda, et ta tuleks sisse rõõmupeole! Ja hoolimata selle poja tõrksusest, ütles isa: "Laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu!" Pidades silmas Jumala sellist suurt armastust isegi oma kibestunud laste vastu, pole vaja imestada, kui Ta kutsus oma kogudusse ja võttis ka vastu oma kogudusse isegi need inimesed, kes olid nõudnud Kristuse ristilöömist! Ainult tule! Ära vaata süüdistades pealt, kuidas teised patused tulevad – tule ka ise! Jumal võtab su vastu.

Tänasest osast sarjas "Kuidas saan ma õigeks" jääb kõlama mõte: Jumal armastab kõiki, kõik on Talle kallid. Igaüks võib olla isemoodi kadunud, kuid Jumal võtab kõik ühtemoodi rõõmuga vastu! Kui sa ainult tuled – sellisena nagu oled!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv