Õnnistage lapsi
27.05.2006 - (1653)

Sissejuhatuseks loeme Heb.2,13 II osa: "Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal mulle on andnud!" Ja Ps.127,3: "Vaata, lapsed on pärand Jehoovalt, ihusugu on tasu Temalt!"
Täna räägime lastest. Miski siin maa peal ei ole meile kallim kui meie lapsed. Lapsed on meie tulevik. Lapsed on pärand Jehoovalt, Jumala and.
Ja ometi kuuleme me tihti rahulolematuid sõnu laste aadressil: Lapsed on isekad, noorsugu on hukas; kui meie noored olime, siis ei tulnud sellised asjad mõttessegi, mida tänapäeval kõik tehakse; kui nii edasi läheb, siis on maailm peagi lootusetult hukas... Lubage mul tsiteerida üht autorit: "Meie noorsugu armastab luksust. Neil on halvad kombed, nad põlgavad vanemaid inimesi. Tänapäeva lapsed on lausa türannid. Nad räägivad vastu oma vanematele, segavad vahele rahvakogunemistel, kugistavad toitu ja türanniseerivad oma õpetajaid." Nii on kirjutanud... Plato – 2300 aastat tagasi!
Üks teine mees kirjutab: "Ma ei näe meie rahva jaoks tulevikku, kui nad sõltuvad tänapäeva tühistest, kergemeelsetest noortest, sest pole sõnu väljendamaks kui hoolimatu on kogu noorsugu. Kui mina olin laps, õpetati meid ilmutama diskreetsust ja austust vanemate vastu. Kuid tänapäeva noorus peab ennast ülimäära targaks ega salli piiranguid." Nii kirjutab Hesiod – 800 aastat enne Jeesuse sündi!
Olete te märganud, et lapsed muutuvad halvemaks neil päevil?
Ilmselt tundsid sedasama ka Jeesuse jüngrid 2000 aastat tagasi! Sest Piiblist me loeme – Mrk.10,13-16: "Ja nad tõid Tema [Jeesuse] juurde lapsukesi, et Ta neid puudutaks. Aga jüngrid sõitlesid toojaid. Kui Jeesus seda nägi, läks Ta tusaseks ja ütles neile: "Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu lapsuke, see ei pääse sinna sisse!" Ja Ta kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ning õnnistas neid."
Püüdkem mõista Jeesuse jüngreid. Neil oli käsil niivõrd oluline ettevõtmine – koos Jeesusega Tema kuningriigi rajamine. Neil oli tarvis Jeesus selleks ette valmistada, et Ta võtaks valitsuse üle ja kihutaks roomlased välja. Mõni hetk tagasi jagasid nad seoses selle plaaniga ministriportfelle (kes neist on suurem)! Ja nii tähtsa tegevuse keskel tulevad mõistmatud inimesed oma lastega Jeesust tülitama, Tema tähelepanu kõrvale juhtima!
"Tal ei ole praegu selle jaoks aega! Ta peab rajama oma kuningriigi – meie oma riigi, kus Temast saab Kuningas! Ärge segage Teda oma lastega!" Ja nad tõesti arvasid, et Jeesus ei taha, et lapsed Teda segaksid. Olid Tal ju mõtteis tähtsamad asjad. Nii et ärme peame Jeesuse jüngreid mingeiks närukaelteks, nad lihtsalt seisid Jeesuse huvide eest – enda arvates.
Püüame mõista ka neid lastevanemaid. Tol ajal oli tavaks tuua oma lapsi rabide juurde, kes oma käte pealepanemisega neid õnnistasid. Seda ei tehtud vaid ühe korra, nagu meie tavaliselt mõistame laste õnnistamist, vaid iga kord, kui lapsevanem nägi mõnda rabi, palus ta: "Õnnista minu last!"
Jüngrid arvasid, et need lapsevanemad valmistavad Jeesusele meelehärmi, kuid tegelikult tegid seda nemad ise – ja Jeesus otsustas anda neile väga tähtsa õppetunni. Ta nägi siin võimalust anda lastevanematele lootust ja õnnistada nende lapsi.
Lapsed ei pea olema kellelegi nuhtluseks, nad võivad olla kõigile õnnistuseks. Aga võib-olla just sellepärast, et me ei õnnista lapsi, ei saa nad vahel meile õnnistuseks. Ja kui me neid selle asemel nuhtleme, saavad nad sageli meile nuhtluseks!
Ja pole kirjutatud, et jutt on väikestest lastest. Jeesus teab iga ema ja isa südame koormat. Ükskõik kui noored või kui vanad on meie lapsed, võime me ikka tuua neid Jeesuse juurde. Ma olen kindel, et minu ema tõi mind Jeesuse juurde kuni selle aasta veebruarikuuni, mil ta siit ilmast lahkus! Ja ma olen juba hallipäine mees. Ja mina olen toonud oma lapsed Jeesuse juurde alates sellest päevast, kui Jumal nad mulle andis, ning ma toon nad jätkuvalt Jeesuse juurde igas oma palves! On sinu laps mõne päevane, mõne kuune, mõne aastane või mõnekümne aastane – too ta Jeesuse juurde, et Jeesus teda õnnistaks! Ära lakka tema eest palvetamast!
Õnnistades lapsi, ilmutas Jeesus oma muret ja lootust inimkonna tuleviku suhtes. Erinevalt Hesiodist, kes kirjutas 800 aastat enne Kristust: "Ma ei näe meie rahva jaoks tulevikku, kui nad sõltuvad tänapäeva tühistest, kergemeelsetest noortest," nägi Jeesus lootust ja tulevikku – mitte lapsi ja noori kirudes, vaid neid õnnistades!
Ühes ajakirja Group väljaandes on ära toodud Valed tõekspidamised laste kohta. Me teame, kui ohtlikud on valed tõekspidamised Jumala või ükskõik kelle või mille kohta. Meid huvitab tõde. Siis peaks meid huvitama ka tõde laste kohta.
Esimene vale kõlab nii: Lapsed ei tee vahet õige ja vale vahel. Selles artiklis, kus olid ära toodud need valed tõekspidamised, oli esitatud ka ühe teismeliste seas tehtud küsitluse tulemused. Üks lastele esitatud küsimus oli: Milliseid tähtsaid küsimusi te esitate üksteisele oma vanusegrupis? Küsimus, mis kaalus kõrgelt üle kõik teised oma 45 protsendiga, oli: "Mida on õige teha ja mida on vale teha?" Lapsed on sellest huvitatud. Nad soovivad teada. Küsimus number üks nende jaoks on: "On seda teha õige või väär?" Nad tõepoolest ei tea iga asja kohta, mida teised teevad – ja mida nende vanemad teevad! –, kas see on õige või väär, aga nad tahavad teada! Andke siis neile teada – mitte vaid sõnades ja manitsustes, vaid ka tegudes ja eeskujus!
Teine laste kohta käiv vale kõlab nii: Lastel on kohutavalt lühike tähelepanuvõime. Kuid me ei mõista, et informatsiooniajastu on muutnud meie laste mõtlemise viisi. Üks tänapäeva kopsakas ajaleht võib sisaldada enam informatsiooni kui oli kättesaadav seitsmeteistkümnenda sajandi inimesele kogu tema elu jooksul! Lapse meeled on kohandunud võtma vastu infot korraga paljudest allikatest kõigi meelte vahendusel. Ja kui see info selliselt ei tule, on lapsel igav! Asi pole selles, et nad oleksid pinnapealsed. Nad lihtsalt ei saa piisavalt (intensiivselt) infot. Nii et probleem pole laste väikeses tähelepanuvõimes vaid meie, vanemate, väikeses võimes anda lastele piisavalt intensiivset, elavat, mitmekülgset informatsiooni. Nad on ju 21. sajandi lapsed!
Kolmas laste kohta käibelolev vale on: Lapsed on vähem pühendunud kirikule. Huvitav! Huvitav! Statistika näitab otse vastupidist, et ristimisele tulevate teismeliste arv järjest suureneb ja ristimisele tulevate täiskasvanute, eriti eakate arv järjest kahaneb! Nii et hoopis vanemate pühendumus kahaneb ja laste oma suureneb – ja seda ajastul, mil lapsi ei sunnita tagant, nii nagu seda tavatseti teha minevikus! Kui te ikka veel mind ei usu, tulge kindlasti vaatama ristimist, mis toimub 2 nädala pärast, kuhu on end juba kirja pannud neli teismelist ja kaks noort täiskasvanut – ja mitte ühtegi vanemat inimest!
Aitab laste kohta räägitavatest valedest! Ja ärme usume ega levitame neid valesid. Seda tehes me eemaldume lastest – just nimelt: meie eemaldume lastest, mitte lapsed ei eemaldu meist! Käitugem nagu Jeesus, armastades ja õnnistades lapsi ning nähes neis inimkonna ja koguduse tulevikku. Lapsi õnnistades võidame neid enestele ja ka Jumalale, sest ainult neid õnnistades ja mitte siunates saame me istutada nende südamesse Jumala tundmist ja jumalakartust.
Ja armastust. Juba siis, kui laps ei saa veel aru jutust, saab ta väga hästi aru, kas teda armastatakse või mitte. Kui väike laps saab aru, et teda kirikus armastatakse – sellisena nagu ta on, ka vahel vahele segades – siis ta kiindub kirikusse ja selle inimestesse ning nende kaudu Jumalasse! Mida õpib laps kirikust või Jumalast siis, kui teda tabab seal mõni kuri, pahane pilk, rääkimata riidlemisest või lausa pilkamisest. Kõike seda on kahjuks lapsed – meie oma lapsed – pidanud taluma kirikus vanemate, kogenud kirikuskäijate poolt – ja paljud neist jäävad ikka veel kirikusse ja Jumala juurde! Millised kangelased!
Kas me ikka panime hästi tähele Jeesuse sõnu jüngritele? Ta ütles: "Laske lapsukesed minu juurde tulla, ärge keelake neid!" Milline õnnetus, kui kirikurahvas, selle asemel, et tuua lapsi Jeesuse juurde, ei lase ka teistel seda teha! Ja ikka sellel vanal ettekäändel: lapsed segavad. Keda nad segavad? Kas nad segavad Jeesust? Oh, ei! Nad segavad vanu kristlasi laisalt kuulamast! Nad segavad neid õnnistusi saamast, ütlevad nad! Nad ei saa osa Jumala õnnistustest, sest lapsed segavad! Kui nad pahandamise asemel õnnistaksid lapsi, küll siis õnnistaks Jumal ka neid – ja eriliselt selle läbi, et nende lapsed kasvavad Jumalale ja jäävad kirikusse!
Jah, tuleme kirikusse teisi õnnistama, eriti lapsi, küll siis õnnistab Jumal ka meid!
Ja lõpuks kordan teile selle jutluse kõige tähtsamat mõtet: Lapsed ei pea olema kellelegi nuhtluseks, nad võivad olla kõigile õnnistuseks. Aga võib-olla just sellepärast, et me ei õnnista lapsi, ei saa nad vahel meile õnnistuseks. Ja kui me neid selle asemel koguni nuhtleme, saavad nad sageli meile nuhtluseks!
Nii et, vanemad, kui me tahame õnnistatud lapsi, siis õnnistagem neid!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv