Eakad
27.09.2008 - (1300)

Ps.92,13-16: "Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil! Kes Jehoova kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes! Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad kuulutama, et Jehoova on õiglane, Tema — mu kalju, ja Temas ei ole ühtki väärust!"
Nii ütleb Jumala Sõna ja Jumala sõna ei valeta! Me ei saa murda Jumala Sõna; heal juhul murrab Jumala Sõna meid! On inimesi, kes tulevad kogudusse ja mõne aja pärast lahkuvad sealt. Jumala Sõna ei saanud neid murda. Või ütleme pehmemalt – Jumala Sõna ei saanud neid muuta. Kuid on inimesi, kes on otsekui istutatud Jumala kotta – mida nooremalt, seda parem. Nad on seal hästi juurdunud ja kasvavad seal ning kannavad rikkalikult vilja, eriti vanemas eas. Neid me nimetame vahel koguduse raudvaraks, koguduse sammasteks. Kirjas Filadelfia (vennaliku armastuse) kogudusele ütleb Jeesus – Ilm.3,12: "Kes võidab, selle ma teen sambaks oma Jumala templis, ja tema ei lähe sealt enam välja, ja ma kirjutan tema peale oma Jumala nime ja oma Jumala linna nime, Uue Jeruusalemma, mis maha tuleb taevast minu Jumala juurest, ja oma uue nime."
Jumal olgu tänatud selliste sammaste eest ka meie koguduses – meeste ja naiste eest, kes on kord tulnud kogudusse ja siia jäänud, vaatamata raskustele ja pettumustele, mis neid usuteel tabanud on. Nad on püsinud ja kasvanud ise ning aidanud ka teistel püsida ja kasvada usus, lootuses ja armastuses ning kannatlikkuses. Täna on nad jõudnud juba soliidsesse ikka; me nimetame neid eakateks. Nad on targad ja tasakaalukad, täis elutarkust...
Ma tean, et sel viisil jutlust jätkates ei räägi ma päris õigust – kahjuks! Sest mitte kõik vanaks saanud ei ole targaks saanud. Mitte kõik ei ole heaks saanud, nagu me kujutame ette valminud Vaimu vilja. Üks tark mees on selle koht öelnud: "Tarkus ei tule automaatselt koos vana eaga. Midagi ei tule automaatselt koos vana eaga – välja arvatud kortsud. On tõsi, et mõned veinid muutuvad vananedes paremaks, kuid ainult sel juhul, kui viinamarjad, millest nad on tehtud, olid head!"
Vaat see on tarkus! Midagi ei tule automaatselt koos vana eaga! Ärgu keegi lootku, et ta vanemaks saades muutub iseenesest targemaks või paremaks. Midagi ei tule automaatselt koos vana eaga – välja arvatud kortsud! Ja uskuge mind – mitte ainult kortsud näkku vaid ka iseloomu, kui me pole endaga midagi ette võtnud!
Mida me saame siis selleks teha, et me vananedes muutuksime targemaks ja paremaks – et meist saaks tugev ja nägus sammas Jumala kojas, mis aitab hoida kogu koda püsti?
1. SÄILITA NOORUSLIKKU SÜDANT. Sissejuhatavas kirjakohas 92. Laulust me lugesime: "Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil! Kes Jehoova kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes! Veel vanas eas nad kannavad vilja, on tüsedad ja haljad." Nõua taga õigust ja õiget elu juba nooruses, või sellest ajast, mil sa oled Jehoova kotta istutatud. Lokka, ära vindu! Kui sa vindud, jääd sa kiduraks. Ainult lokates, s.t. lopsakalt kasvades kannad sa vanas eas head vilja. Nii et säilita nooruslikku südant!
Paulus kirjutab sellest nii – 2.Kor.4,16-5,1: "Sellepärast me ei loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au, meile, kes me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed. Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas."
Meil on palju põhjust säilitada vananedes nooruslikku optimismi! Me ei pea vananema mõttemaailmas. Me võime säilitada noorust ja PEAMEGI säilitama nooruslikku vaimu, sest varsti on meil taas ka nooruslik ihu! Taevariik ei ole vanadekodu! See on noorte pidu! Säilita nooruslikku südant!
Säilita õpihimu! Eriti vanemas eas, kus sa oled kalduv palju unustama. Oliver Wendell Holmes Jr (mitte Sherlock Holmes), Ameerika ühe armastatud arsti ja kirjaniku Oliver Wendell Holmes Sr poeg, oli üks Ameerika silmapaistvamaid juriste. Ta istus ülemkohtus kuni 91. eluaastani. Kaks aastat hiljem külastas teda president Roosevelt ja leidis ta lugemas Platot. "Miks?" küsis president. "Et teravdada mõistust," vastas Holmes.
Nii et jätka sinagi õppimist, lugupeetud seenior! Õps.20,15 on kirjutatud: "Olgu kulda ja palju pärleid, aga teadlikud huuled on kallimad asjad!"
Jätka unistamist. Jätka otsimist. Ajaloost on teada, et paljud inimesed on andnud mõne oma suurima panuse ühiskonnale peale 65. eluaastat. Goethe kirjutas Fausti 82 aastaselt. Misjonär Hudson Taylor töötas 69-aastasena jõuliselt misjonipõllul, avades uusi territooriume Indo-Hiinas. Mooses oli 80 aastat vana, kui ta alustas Iisraeli väljaviimist Egiptusest ja Kaaleb oli 85-aastane, kui ta vallutas vägilaste kindluse Hebroni. Aga ta oli alustanud võitlemist juba palju varem ning oli seda ustavalt teinud kuni kõrge eani, nagu on kirjutatud:
Jos.14,6-14: "Siis astusid Juuda lapsed Gilgalis Joosua ette, ja kenislane Kaaleb, Jefunne poeg, ütles temale: "Sina tead seda sõna, mis Jehoova ütles minu ja sinu kohta jumalamehele Moosesele Kaades-Barneas. Mina olin nelikümmend aastat vana, kui Jehoova sulane Mooses läkitas mind Kaades-Barneast maad kuulama ja ma tõin temale sõnumeid oma parima arusaamise järgi. Aga mu vennad, kes olid käinud ühes minuga, tegid rahva südame araks, kuna mina käisin täiesti Jehoova, oma Jumala järel. Siis Mooses vandus sel päeval, öeldes: tõesti, maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Jehoova, mu Jumala järel! Ja nüüd, vaata, Jehoova on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Jehoova kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrbes. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana! Aga ometi olen ma tänapäeval veel nii tugev nagu sel päeval, mil Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks! Anna siis nüüd mulle see mäestik, millest Jehoova sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Jehoova minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Jehoova on öelnud!" Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile, Jefunne pojale. Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta oli käinud täiesti Jehoova, Iisraeli Jumala järel."
Jätka sinagi võitlemist! Käi "täiesti" oma Jumala järel! Ainult nii säilib su jõud kõrge eani!
2. OTSUSTA FINISHEERIDA EHK LÕPETADA HÄSTI. Paulus kirjutab – Gal.5,7.7: "Te jooksite hästi; kes on teid takistanud olemast tõele sõnakuulelikud? [ehk: Kes on teid ümber veennud?] Veenmine selleks ei tulnud mitte Temalt, kes teid kutsub."
Ära katkesta! Ära loobu! Omal ajal me läheme pensionile oma teenistusest, kuid Jumal ei soovi, et me läheksime pensionile oma usust, et me loobuksime vaimulikust tegevusest! Piibel ütleb Jumala laste kohta, et "veel vanas eas nad kannavad vilja." Jumal soovib koguda parima Vaimu vilja lõpuni küpsenud kobaraist! Võime olla kindlad, et Jumal ei peaks meid selles maailmas, kui meil poleks teha väärikat tööd! Nii et jätkakem Issanda teenimist. Paulus kirjutab Gal.6,9: "Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi."
Ärme vaata tagasi! Ärme pöördu tagasi maailma! Paulus kirjutab taas – Gal.4,8.9: "Siis, kui te ei tundnud Jumalat, te orjasite neid, kes olemise poolest ei olegi jumalad. Ent nüüd, kus te olete Jumala ära tundnud, või õigemini, Jumal on teid ära tundnud, kuidas te pöördute jälle nõrkade ja viletsate algjõudude poole, mida te jälle tahate uuesti orjata?"
Olgu meil hea motiiv edasipürgimiseks! Laseme jällegi rääkida Paulusel – Flp.1,21-25: "Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu. Aga kui lihas elamine on tulusam mu tööle, siis ma ei tea, kumba valida. Mind tõmbab nii see kui teine: ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on hoopis palju parem; aga lihasse jäämine on vajalikum teie pärast. Ja selles veendumuses ma tean, et ma jään lihasse ja jään teie kõikide juurde teie usu eduks ja rõõmuks."
Võib-olla ei soovi me enam midagi sellest maailmast, eriti kui meie ihu ja vaim on haiged. Kuid tasub pingutada kas või teiste pärast, kellele me võime abiks olla, kellele me võime kasu tuua. Nii et ärme loobu! Pidagem vastu lõpuni, mis saabub siis, kui Jumal näeb selleks õige aja olevat. Paulusele saabus see ka omal ajal. Ta kirjutab – 2.Tim.4,6-8: "Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Kas sina oled oma võidus nii kindel? Seenior – on viimane aeg saavutada see kindlus! On viimane aeg korraldada kõik asjad Jumalaga ja kaasinimesega! Me ei tarvitse surra veel täna ega sel aastal ega sel aastakümnel, aga me peaksime olema selleks valmis täna. Otsus finisheerida hästi ja võidukalt peab olema tehtud täna ja me ei tohi seda unustada ühelgi hetkel, mis meile veel Jumalast kingitakse.
3. OLE VÄÄRT KAHEKORDSET AU. Eakad inimesed teavad vanasõna ja tuletavad seda tihti noortele meelde: "Halli pead austa, kulupead kummarda!" Aga vahel nad unustavad, et see austus tuleb ära teenida! Ka koguduses. Paulus kirjutab selle kohta – 1.Tim.5,17: "Vanemaid, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu kahekordse austuse vääriliseks, eriti neid, kes töötavad sõnas ja õpetuses."
Kõrge iga, n.ö. loojangu aastad võivad olla elu "kuldsed aastad." Kui sa oled külvanud armastust, saad sa seda osaliselt lõigata juba selles elus, eriti loojangu aastail.
Üks inimene (Henry Durbanville) kirjutab (raamatus: "Parim on alles ees") sellest nii: "Mul on nii kahju inimestest, kellele ei meeldi saada vanaks. Ma naudin oma aastaid. Need rikastavad mind. Ma ei vahetaks hinge puhkust, tarkust, mis ma olen kogunud elu meeldivatest ja kibedatest ja keerulistest kogemustest ega kinnitatud usku, mis mul nüüd on Jumala armastusse, ühegi nooruse särava ja ebakindla lootuse ega lärmaka rõõmu vastu. Tõesti, ma ei vahetaks! Need on mu elu parimad aastad. Tee läheb valgemaks, linnud laulavad armsamalt, tuul puhub pehmemalt, päike paistab säravamalt kui kunagi varem. Ma saan aru, et mu "väline inimene kõduneb," kuid mu "seesmine inimene uueneb" rõõmsasti päev-päevalt."
Sellise inimese ees võtad tõesti mütsi maha. Sellist hallpead pole raske austada. Selliseks hallpeaks pole ka hirmu saada! Jah, me kõik saame kord hallpeadeks, kuid millisteks? Kas sellisteks, kes on noortele eeskujuks vaimulikus kasvamises, või sellisteks, kes võtavad noortelt ära lootuse muutuda paremaks? Kui tema pole oma puudustest üle saanud, oma halbu kalduvusi võitnud, kuidas võin mina uskuda, et minul see õnnestub?
Olla eakas, olla seenior paneb meile tohutu vastutuse. Me oleme elav eeskuju sellest, milliseks inimene kasvab koguduses! Võib-olla on mõni lahkunud kogudusest hirmust kasvada kellegi seal oleva inimese sarnaseks! Hallpeal lasub tohutu vastutus demonstreerida noorematele evangeeliumi ümbermuutvat väge. Kui sa seda teed, oled sa väärt kahekordset au!
Keegi on kirjutanud: "Jumal on planeerinud, et nooruse jõud ja ilu on füüsiline. Kuid vanaduse jõud ja ilu on vaimne. Me kaotame tasapisi jõu ja ilu, mis on ajutine, et me keskenduksime jõule ja ilule, mis on jääv."
Üks eakas inimene tegi sellise tõotuse: "Ma pühendun olema kõrge moraaliga inimene. Minu elu sammasteks olgu tõde, usaldusväärsus ja ausus. Ma kohtlen teisi, nagu ma soovin ise olla koheldud, ja ma elan aususe kõrgeimate standardite järgi elu kõigis olukordades." Sina võid teha oma tõotuse. Lõppude lõpuks peab ju meil kõigil olema eesmärk, mille poole pürgida.
Ja lõpetagem Jumala Sõnaga Õps.16,31: "Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv