Suurim tõde laste suust
27.12.2008 - (1768)

Oli jahe sügispäev, kui üks pastor emeeritus läks parki jalutama. Pisut kõndinud, istus ta pingile puhkama. Püüdes oma tasapisi töntsimaks jäävate kõrvadega kuulatada linnulaulu, kandus tema kõrvu hoopis midagi muud. See oli kõige ilusam meloodia kõige ilusamate sõnadega, mida ta eales kuulnud oli. Ta pöördus ja nägi umbes 5-aastast tüdrukut, kes kõndis pargis, ema käest kinni hoides. Tüdruk laulis rõõmsalt täiel häälel: "Jeesus mind ka armastab, nõnda Piibel õpetab. Väike alles olen ma, kuid mind kaitseb, varjab Ta. Jeesus mind armastab, Jeesus mind armastab, Jeesus mind armastab – nii Piibel õpetab."
Ikka ja jälle kordas ta seda salmi, märkamata, et teda kuulatakse – ja kuidas veel kuulati! See laul tungis vana pastori südamesse nii, et ta silmi tulid pisarad. Milline sõnum! Milline jutlus! Ükski tema jutlus ei olnud nii mõjuv ja nii sügav – ja samal ajal nii lihtne, nagu see lapse laul! Originaalist otse tõlgituna on selle lastelaulu sõnad sellised: "Jeesus armastab mind! Ma tean seda, sest seda ütleb mulle Piibel. Väikesed lapsed kuuluvad Temale; nad on nõrgad, kuid Tema on tugev. Jah, Jeesus armastab mind! Jah, Jeesus armastab mind! Jah, Jeesus armastab mind! Piibel ütleb mulle nii."
Loomulikult meenusid pastorile Piibli salmid Mat.21,15.16: "Aga kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid neid imesid, mida Ta tegi, ja poisse, kes pühakojas hüüdsid: "Hoosianna Taaveti Pojale!" sai nende meel pahaseks ja nad ütlesid Temale: "Kas Sa kuuled, mida need ütlevad?" Jeesus ütles neile: "Jah kuulen! Kas te iganes pole lugenud: laste ja imikute suust oled Sa enesele valmistanud kiituse?"" Jeesus osutas Ps.8:3, kus on kirjutatud: "Väetite ja imikute suust Sa valmistasid kiitva väe!"
Vahel me mõtleme, et meid on hoiatatud jäämast "väetiteks lasteks" (Ef.4,14), "kellele läheb tarvis piima, aga mitte tahket rooga" (Heb.5,12). Ja nii me põlgamegi ära vaimuliku piima ja toitume vaid vaimulikust tahkest roast – keerulistest ja sageli raskesti mõistetavatest, kui mitte lausa vaieldavatest teoloogilistest tõdedest. Kui ma alustasin pastori tööd, ahmisin ma sisse tarku raamatuid ja seadsin enesele eesmärgiks seletada inimestele lahti kõik Piibli keerulised õpetused – eriti need, mida me nimetame adventistide eritõdedeks. Ma pidasin pikki ja põhjalikke seeriaid pühamuteenistusest ("Verine evangeelium"), Taanieli raamatust ("Jutustus kahest linnast") ja Ilmutusraamatust ("Jeesuse Kristuse ilmutus"). Samuti õigeksmõistmisest usu läbi ("Kuidas saan ma õigeks"), Kristuse õigusest ("Kristus – meie õigus"), Jumala käsust ("Jumala käsk") ja Rooma raamatust. Kuid ilmselt olete teiegi märganud, et mu jutlused muutuvad viimasel ajal järjest lihtsamaks. Ma olen hakanud rääkima eluliste näidete abil vaimuliku elu lihtsatest asjadest, nagu neist räägitakse ka paljudes teistes kogudustes ja kirikutes. Miks? Sest ma olen hakanud mõistma, et need on kõige olulisemad. Need on kristluse põhitõed. Kas ma olen sellega salanud maha adventtõe? Ma ei usu. Ma lihtsalt esitan neid kristluse alustõdesid nii, nagu neid mõistavad adventistid – Kristuse teise tuleku ootajad.
Ja mis kasu on sellest, kui me mõistame õigesti kõiki prohvetikuulutusi ja õpetust pühamust ning Jumala käsust – milles, muide, ei saa keegi kindel olla, et ta neid ikka päris õigesti mõistab – aga ei mõista seda elementaarset piiblitõde, et Jumal armastab meid kõiki tingimusteta, et meie oleme nõrgad, Tema aga on tugev ja seepärast pole meil tarvis midagi karta? Just neis asjus võib igaüks päris kindel olla. Kuid kas on? Kas ei johtu just nende viimaste lihtsate ja absoluutselt kindlate tõdede mittemõistmisest meie võitlused ja heitlused? Ja kahjuks ka rohked ärataganemised ning usukaotused.
1962. aastal, kuus aastat enne oma surma, külastas Ameerika ühendriike üks 20. sajandi kuulsamaid teolooge, sakslane Karl Barth. Ühel õhtul pidas ta loengu Richmondi Teoloogilises Seminaris, Virginia osariigis. Peale loengut kohtus ta teelauas tudengitega, kus keegi küsis temalt, kas ta võiks kuidagi võtta kokku oma teoloogilised avastused. Ta soovis teada, mis oli suure teoloogi arvates kristlikus usus peamine. Karl Barth jäi mõttesse ja tudengid ootasid juba mõnd sügavat filosoofilist mõtteavaldust, kuid suur teoloog ütles: "Jah, ma võin võtta mõne sõnaga kokku oma arusaamise kristlikust usust. Lubage mul sõnastada see nii: "Jeesus armastab mind! Ma tean seda, sest seda ütleb mulle Piibel."
Tudengid olid hämmingus. Seal istus oma ajastu kõige tuntum teoloog, kes võttis kogu oma usu ja teoloogia kokku sõnades, mida ta oli õppinud oma ema põlvedel! Väikesel tüdrukul pargis ja teoloogia gigandil oli midagi ühist – mõlemad nad mõistsid kristluse olemust. Mõlemad nad said aru, mis on meie usus kõige olulisem – millele rajaneb meie usk ning ilma mille mõistmise ja uskumiseta kaotab väärtuse kogu ülejäänud teoloogia. Ilma selle lihtsa tõe teadmise, mõistmise ja uskumiseta kaotavad väärtuse kõik teised teadmised Piiblist. "Jeesus armastab mind! Ma tean seda, sest seda ütleb mulle Piibel."
Kog.1,18 on kirjutatud: "Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!" Teadmised on iseenesest head asjad ja tarkus on hea ja vajalik asi. Kuid kui me selles tarkuse taganõudmise ja teadmiste juurdelisamise õhinas unustame kristluse alustala või ei pea seda enam kõige tähtsamaks või lakkame sellele mõtlemast ja seda imetlemast, pidades seda liiga lihtsaks, enesestmõistetavaks asjaks, siis võime me ühel päeval kaotada kõik. Kogu meie tarkus ja kõik meie teadmised osutavad tühiseks ning me võime kaotada usu ja lootuse, kui meid ei valda üdini teadmine: "Jeesus armastab mind! Ma tean seda, sest seda ütleb mulle Piibel."
See on nii lihtne, et iga lapski võib sellest aru saada. Ja ma kaldun arvama, et lapsed saavad sellest üldiselt paremini aru kui vanemad inimesed, sest nende mõttemaailm ei ole veel sedavõrd koormatud keeruliste teoloogiliste ja muude mõttekäikudega. Nad võtavad asju lihtsalt ja siiralt – ja nende seas ka tõde: "Jeesus armastab mind." Pole ime, et Jeesus ütles kord täiskasvanud inimestele – Mat.18,3: "Kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte taevariiki!"
Miks mitte "pöörduda" täna laste maailma ja heita üks põgus pilk sellele lihtsale lastelaulule.
Laul algab sõnadega: "Jeesus armastab mind! Ma tean seda." Öelge, palun, mida me peame veel teadma? Kas see pole mitte see teadmine, mida me kõige enam vajame? Teadmine, et meid armastatakse, on üks põhilisimaid inimvajadusi. See tõstab meie enesehinnangut. Oo, kuidas see parandab meie enesetunnet! Kui keegi ütleb meile: "Ma armastan sind," juhtub meie sees midagi imelist. Kurb küll, aga seda tundub inimestel nii raske öelda! Saage sellest krambist üle ja öelge üksteisele, kohe südamest: "Ma armastan sind!" Ja te näete, kuidas nii palju muutub – paremaks! Kui juba teadmine, et üks inimene meid armastab, tähendab meile nii palju, kui palju enam tähendab meile teadmine, et Jumal armastab meid. Jumal armastab mind – sellisena, nagu ma olen. Talle ei meeldi kõik minu juures, kuid sellest kõigest hoolimata armastab Ta mind kogu südamest! Millest ma seda tean?
Sellele küsimusele vastab selle lihtsa lastelaulu teine rida: "Sest seda ütleb mulle Piibel." Kui Piibel midagi ütleb, siis on see tõsi! Kas sa usud seda? Või ütleb su Piibel sulle midagi muud? Sa loed sealt välja midagi muud. Aga muidugi, kui sa, lugedes Piiblit, mõtled millelegi muule ja unustad, et Piiblit andes soovis Jumal öelda peamiselt üht asja: "Inimene, ma armastan sind! Ma vajan sind! Ma soovin sind enda juurde elama! Igaveseks. Surm ei lahuta meid!" Mina küll leian, et see on Piibli peamine sõnum. Millest veel jutustab Kolgata rist, kui mitte sellest, et Jumal armastab selliseid patuseid nagu meie, ja et Jeesus suri selleks, et meie võiksime elada – igavesti? See peab olema suur armastus – tugevam kui surm! Ja sellest räägib mulle Piibel. Ma usun seda. Kas sina usud?
"Jeesus armastab mind! Ma tean seda, sest seda ütleb mulle Piibel." Laul jätkub sõnadega: "Väikesed lapsed kuuluvad Temale." Kes on need väikesed lapsed. Eks me kõik ole oma suure Taevase Isa väikesed lapsed. Ja nii me kuulume Talle. Mõelge: me kuulume Temale! Tõesti, me kuulume Talle! Ja kui me kuulume Talle, kuidas saame me kahelda, et Ta meist hoolib?
Kuidas sina defineeriksid kristlast? Keegi defineeris seda nii: "Kristlane on see, kes usub Jeesusesse, käitub vastavalt ja kuulub Temale." Me kuulume Jumala perekonda. Uskugem seda! See on tõsi, sest Piibel ütleb nii. Johannes kirjutab – 1.Joh.3,2: "Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda nagu Tema on." Ja jätkame Pauluse sõnadega Piiblist – Rom.8,17: "Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes Temaga kannatame, siis meid ühes Temaga ka austatakse."
Me kuulume Jumalale; me oleme kalli hinnaga ostetud. Me oleme Talle kallid. Nõrgad, nagu oleme, oleme siiski Talle väga kallid. "Väikesed lapsed kuuluvad Temale," ütlesid need lastelaulu sõnad ja jätkasid: "nad on nõrgad, kuid Tema on tugev." Kas see pole lohutav ja julgustav! Paulus hüüdis – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks." Mina võin olla nõrk, aga see, kellele ma kuulun, kelle oma ma olen, on tugev ja vägev! Miks ma peaksin kartma? Mul pole põhjust karta.
Mul pole põhjust karta, kui ma tunnen end nõrgana! Hoopis siis on põhjust karta, kui ma tunnen end tugevana! Paulus kirjutab hoiatavalt – 1.Kor.10,12: "Sellepärast, kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!" Jumal ütles kord Paulusele: "Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!" (2.Kor.12,9). Kui mina tunnen end nõrgana, saab Jumal ilmutada kõige paremini minu läbi oma tugevust!
Ärme iial unusta, et Tema on tugev. Jumal suudab kõik; Talle pole ükski asi võimatu. On väga turvaline olla sellise Jumala laps.
Nii jõudsimegi selle lihtsa lastelaulu salmiosa lõppu. Refrään vaid kinnitab selle kõige olulisemat mõtet: "Jeesus mind armastab, Jeesus mind armastab, Jeesus mind armastab, nii Piibel õpetab." Jäägu see meile hästi meelde ja ärgu keegi meist selles iial kahelgu! See on kõige tähtsam asi, mida me peame teadma!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv