Odav valuvaigisti?
28.07.2012 - (1185)

Kuulus evangelist ja raadiokõneleja Chuck Swindoll on öelnud: "Palju meie religioossest tegevusest tänapäeval pole midagi muud kui odav antiseptikum, millega püütakse vaigistada tühja elu valu." Kas see käib ka meie kohta? Kas oleme endalt küsinud: "Miks ma käin kirikus? Miks ma laulan vaimulikke laule? Miks ma palvetan? Miks ma kuulan jutlusi? Kas sellepärast, et mu elu on tühi ja ma otsin midagi, millega summutada sellest tulenevat valu? Või on selleks mõni teine põhjus? Miks ma käin kirikus?"
Mõni ütleb: "Ma käin kirikus, sest nii tunnen ma end hästi. Kui ma olen olnud kirikus, siis peale seda tunnen end kodus palju paremini." Rõõm kuulda, et inimene sai kirikust positiivse emotsiooni; loodetavasti tugevnes tema suhe oma Päästja ja Issandaga. Aga samal ajal teeb selline vastus mind ka veidi murelikuks. Mida öelda siis, kui inimene tuleb kirikusse, kuulab jutlust ja laule – ja ei tunne end sealt lahkudes paremini kui enne; mis siis, kui ta ei tunne end üldsegi hästi? Mis siis, kui ta tunneb end kirikust lahkudes hoopis halvemini kui enne kirikusse minekut? Süda on rahutu ja valutab!
Kas kirikusse minnakse vaid hea enesetunde saamiseks? Kas jutluse kuulamine peab alati olema rahustav? Võib-olla on veel midagi, mis on olulisem kui hea tunne?
Oma koguduses me püüame edasi anda Jumala Sõna, Jumala tõde – Jumala sõnumit meile. Meie jutluste ning ilmselt ka laulude ja palvete esmane eesmärk pole anda kuulajaile hea, sooja, mõnusa tunde ja rahu südamesse. Mõnikord Jumala Sõna terav mõõk lausa lõikab hinge, kui ta "toob ... selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta" (Joh.16,8). Meie eesmärk jutlustades on rahustada rahutuid ja teha rahutuks rahulolevaid! Me soovime, et rahutu süda leiaks rahu ja enesega rahulolev süda muutuks rahutuks, et seejärel leida rahu Jeesuses.
Vahel meil see ei õnnestu, kuid me ei muuda sellepärast sõnumit. Me oleme pühendunud Jumala Sõna kuulutamisele ja me jääme selle juurde. Nii et mõni meist võib lahkuda siit halvema enesetundega, kui tal oli siia tulles, sest Jumal on võimaldanud tal vaadata sügavale oma südamesse ja näha seal midagi ebameeldivat. Kuid uskuge – Jumal on teinud seda vaid selleks, et kutsuda meid meeleparandusele ja tõelisse andestuse rahusse!
1. PIIBLIÕPETUSE ALUS.
Täna räägime siis piibellikust kuulutamisest ehk õpetamisest. Mis on piibelliku õpetamise alus? Piibel, loomulikult. Piibel on meie jutluste ja hingamispäevakooli õppetükkide alus. Kui me ei kuuluta Piiblit, siis on kogu meie religioosne tegevus tõepoolest nagu "odav antiseptikum, millega püütakse vaigistada tühja elu valu."
Paulus kirjutab noorele evangelistile Timoteosele – 2.Tim.3,14-17: "Ent sina jää sellesse, mida oled õppinud ja milles oled kindel, sest sa tead, kellelt sa selle oled õppinud; ja et sina lapsest saadik tunned pühi kirju, mis võivad sind teha targaks, õndsuseks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud."
Jumala lastena on meile õpetatud, et rääkigem seal, kus Piibel räägib, ja vaikigem seal, kus Piibel vaikib. S.t. me ei peaks vaikima neist asjust, millest räägib Piibel, ega rääkima asjust, millest Piibel vaikib. Kahjuks on kristlased kalduvad eksima mõlemas suunas – vaikima maha mõned asjad, millest Piibel räägib selgesti, samal ajal rääkides suure suuga asjadest, millest Piibel ei räägi midagi. Jeesus ütles selle kohta – Mat.15,9: "Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!"
Me peame jääma Piibli õpetuse juurde. Minu arvamus ei loe. Sinu arvamus ei loe. Loeb see, mida ütleb Jumal oma Sõnas.
Paulus kirjutab Timoteosele, et Pühakiri võib "sind teha targaks." Jeesuse vend Jakoobus ütleb – Jak.1,5: "Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid." Häda on selles, et inimesed otsivad tarkust valest kohast. Tarkus saabub Jumalaga suheldes, Tema Sõna lugedes.
See meenutab üht meest, kes otsis raamatupoes üht raamatut HARIDUSE osakonnast, kuid ei suutnud seda leida. Lõpuks küsis ta müüjalt: "Kas teil on raamatut, pealkirjaga: "Mees kui naise isand"? Müüja mõtles hetke ja siis vastas: "Te otsite seda valest osakonnast. Võib-olla leiate te selle ILUKIRJANDUSE osakonnast!" S.o. romaanide, väljamõeldiste seast.
Soovid teada, kuidas elada täisväärtuslikku elu, kuidas käituda kaasinimestega, kuidas olla õnnelikus abielus, kuidas kasvatada lapsi? Loe Jumala Sõna ja õpi sealt!
Keegi kirjutas, et kui sa läksid 15 aastat tagasi suvalise ülikooli kampusesse ja küsisid, kas nad teavad peast üht salmi Piiblist, siis enamus vastas jaatavalt ning tsiteeris Joh.3,16: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!" Kõik teadsid seda salmi. Kui sa aga lähed tänapäeval mõne ülikooli kampusesse, on teadjaid tunduvalt vähem ja enamus neist tsiteerib Mat.7,1: "Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut." Näete, fookus on täielikult muutunud. Veel 15 aastat tagasi oli fookuses tõde Jumala armastusest, kuid tänapäeval armastavad kõik toonitada, et pole olemas absoluutset tõde. Nii et rõhk on libisenud tõelt sallivusele.
"Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut." Miks see salm tänapäeva inimestele nii väga meeldib? See näib jätvat meile vabaduse teha ükskõik mida, muretsemata selle üle, mida Jumala Sõna selle kohta ütleb. Evangelist ja piibliõpetaja David Reagan on öelnud: "Tänapäeval öeldakse meile, et me peame mitte ainult sallima seda, mida teised teevad – ükskõik kui erinev see ka oleks meie tõekspidamistest –, vaid me peame seda ka vastuvõetavaks tunnistama." Kas me pole kuulnud, et me peame tunnistama vastuvõetavaks vaba-abielu, homoseksuaalseid suhteid ja palju sarnast? Me peame neid asju mitte ainult sallima, vaid pidama lausa normaalseiks, vastasel juhul tembeldatakse meid sallimatuteks inimesteks, kes elavad otsekui pimedas keskajas! Aga me elame ju valgustatuse ajastul, mil on lubatud kõik, mis on mõnus ja mis meile meeldib – peaasi, et me ei tee sellega teistele otseselt haiget.
Kuid Jumala Sõna õpetab meid teisiti. Ta ei vaiki neis asjus – ja ka meie ei saa vaikida. Kahjuks aga ei tea enamus inimesi, mida Jumala Sõna õpetab, ega taha ka sellest kuulda. Tulemus? Sama, mis vana-aja Iisraeli päevil, mil Jumal ütles prohveti läbi – Hos.4,6: "Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel!"
2. OLGEM HOOLSAD PIIBLI ÕPETUSE EDASIANDMISEL.
Piibelliku õpetamise alus on Piibel ja me peame olema hoolsad selle õpetuse edasiandmisel. Paulus kirjutab veel noorele Timoteosele – 2.Tim.4,1.2: "Ma tunnistan kindlasti Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes mõistab kohut elavate ja surnute üle, niihästi Tema tulemist kui ka Tema riiki. Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal, noomi, hoiata, manitse kõige pika meelega ja õpetamisega."
Piibli õpetuste edasiandmisel on alati kaks poolt: kõneleja ehk õpetaja ja kuulajad. Mõlemad peaksid suhtuma oma ossa täie tõsidusega. Millele peaks mõtlema kõneleja ehk õpetaja?
a) Esimene asi: olgu ta hästi valmistunud! Olgu ta oma esinemise pärast palju palvetanud ja teema hästi ette valmistanud. On kohusetundetu ja ma ütleksin isegi patt astuda rahva ette n.ö. käisest midagi välja raputama. Seda nimetatakse lobisemiseks. Keegi ei taha kuulata loba – ega pea ka seda tegema. Pole ime, et mõned kirikud jäävad tühjaks... Nii et iga Jumala Sõna esitaja peaks oma esinemiseks hästi valmistuma. Jumal ja Tema kogudus väärib parimat!
b) Teiseks – kõnelda, rääkida tuleb võimalikult lihtsalt ja loogiliselt. Asjatundjad peavad reklaamiklippide tegemisel rusikareegliks, et reklaamidest peavad aru saama juba 4. klassi lapsed! Kui sellest saavad aru 4. klassi lapsed, siis saavad sellest aru tõenäoliselt ka enamus täiskasvanuid.
c) Kolmandaks – kõnelge armastuses. "Teenige üksteist armastuses," kutsub üles Paulus (Gal.5,13). "Kõik teie asjad sündigu armastuses!" lisab ta 1.Kor.16,14. Jah, tõde tuleb kuulutada armastuses! (Ef.4,15), siis jõuab see pärale. Ka hoiatuse- ja kohtukuulutust tuleb ikkagi kuulutada armastuses. Kuulajad tajuvad seda.
d) Neljandaks – kõneleja olgu avatud Pühale Vaimule. Vaim on juhtinud jutluse ettevalmistamisel, kui Teda on palutud, ja Vaim soovib juhtida ka jutluse ettekandmisel. Ta kindlasti teeb seda, kui nii kõneleja kui ka kuulajad on Temale avatud.
Ja nii olemegi jõudnud kuulajate osani Piibli õpetuse edasiandmisel. Kuidas olla üks hea kuulaja?
a) Esimene asi – palveta oma pastori ja õpetaja eest. Palveta, et Püha Vaim teda puhastaks ja juhiks ning kasutaks viisil, mis on kõige kasulikum kõigile kuulajaile. Palveta, et ta annaks edasi vaid Jumala sõnumit ning et ta teeks seda selgelt ja ausalt ning väega.
b) Teiseks – palveta enda ja teiste kuulajate eest, et kõigi südamed oleksid avatud ja Jumala sõnum jõuaks pärale.
c) Kolmandaks – ole heatahtlik kõneleja suhtes. Ta on ka inimene, kes võib eksida. Ära teda sellepärast põlga, vajadusel ja võimalusel võid juhtida tähelepanu tema eksimusele. Kuid enamus juhtudel piisab lihtsalt andestamisest.
d) Neljandaks – ole hea, aktiivne kuulaja. Ela kuuldule kaasa, nii et see paistaks välja su näost ja kehakeelest, siis ei lähe su mõtted mujale ega jää sa magama. Sinu kaasaelamine ei jää märkamatuks kõnelejale, tehes tema töö palju kergemaks ja rõõmsamaks.
e) Ja olgu kuulajagi avatud Püha Vaimu juhtimisele. Jumalal võib olla täna sõnum just sulle! Lase see Tal sulle kohale tuua – kas jutluse, laulu, palve või hingamispäevakoolis toimunud vestluse kaudu. Mõnikord võib jutlus puudutada sind valusalt; ära rutta seda kritiseerima; ära rutta jutlustajat arvustama. Kuule Püha vaimu vaikset häält ja mõtle kuuldu üle järele. Ja kui sa mõnes asjas kahtled, siis talita Beroialaste viisil: uuri kodus Pühakirjast järele, "kas see on nõnda, nagu kuulutati" (Apt.17,11).
3. OLGEM HOOLSAD PIIBLI ÕPETUSE RAKENDAMISEL.
Paulus kirjutas Timoteosele veel – 2.Tim.4,5: "Aga sina ole igapidi kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma ametit õieti."
Kõik, mitte ainult pastorid, peaksid olema hoolsad Piibli õpetuste rakendamisel. Ja kui me neid rakendame oma ellu, on tulemuseks uus, muudetud elu. Samuti peame me neid häid õpetusi ja pühi tõdesid õpetama ustavalt ja hoolsalt oma lastele ning lastelastele, et ka nemad saaksid muudetud uuteks inimesteks – Jumala lasteks, "kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse" (Ef.4,24).
John Maxwell kirjutab ühes oma raamatus sellest, kuidas ehitati Suur Hiina Müür. Nad ehitasid ta nii kõrgeks, et keegi ei saaks seda ületada. Nad ehitasid ta nii paksuks, et keegi ei saaks sellest läbi tungida. Nad ehitasid gigantse müüri, mis püsib tänapäevani. Siis istusid nad selle müüri taga ning mõtlesid, et neid ei ohusta enam keegi ega miski. Kuid juba esimese saja aasta jooksul, mil see müür eksisteeris, toimus Hiinasse kolm invasiooni. Vaenlane ei tulnud üle müüri, sest see oli liiga kõrge; nad ei tulnud läbi müüri, sest see oli liiga paks. Iga kord kui Hiinat rünnati, tungiti sinna läbi väravate, mis olid nende jaoks lahti jäetud!
Väravahoidjad osteti ära! Sel ajal, kui hiina rahvas istus mugavalt ja hooletult võimsa ja kindla müüri taga, unustas ta õpetada oma lastele ausust ja patriotismi. Nii olid nad vaenlase poolt äraostetavad. Vaenlane tuli läbi avatud väravate ja laastas maad!
See on hea tähendamissõna! Kui meiegi istume muretult oma näilises turvatud tsoonis ega rakenda oma ellu ega õpeta oma lastele jumalakartuse, aususe ja moraalsuse õppetunde meie Piiblist, ründab vaenlane ka meie maad ja meie kogudusi ja meie perekondi ning saavutab kerge võidu. Seepärast olgem hoolsad Piibli õpetuste omandamisel ja ellurakendamisel. Olgem hoolsad nende õpetamisel oma lastele ja lastelastele. Vastasel juhul pole meie religioosne tegevus midagi muud kui odav antiseptikum, millega püüame vaigistada oma tühja elu valu.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv