Jumala arm
29.05.2010 - (1398)

Rom.3,21-24: "Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses."
Raamatus "Minu piinatud südametunnistus" kirjutab Martin Weber ühest kristlasest – evangelistist, kes võitis palju hingi Kristusele, isegi veel pensionipõlves. Kõik teadsid ja rääkisid temast vaid head. Ühel külmal ja hallil hommikul võttis ta oma jahipüssi õlale ning ütles naisele, et läheb laskma rotti. Suudelnud naist põse peale ta väljus. Mõni hetk hiljem kuulis naine lasku. Jooksnud välja, avastas ta, et mees polnud tapnud mitte roti, vaid iseenda!
Omaste ja koguduse hinge jäi vaevama suur küsimus – MIKS? Miks võttis see jumalakartlik mees endalt elu? Siin oli mees, kes võis ilma igasuguse probleemita avada Uue Testamendi ja tõestada Jumala käskude pidamise tähtsust. Kuid oma päevikusse kirjutas ta järgmised read: "Ma olen rääkinud kõigile, et tuleb pidada Jumala käske, kuid ma ei ole suutnud pidada neid ise. Milline lootus on mul saada taevasse? Milleks veel elada?" Südametunnistuse piinades kõikevaldava hukkamõistu all võttis ta endalt elu.
Lugedes Piiblit, eriti Uut Testamenti, me aga leiame, et mehel poleks olnud vaja nõrkeda süütunde all, sest süüle ja süütundele on arstim, ravim. Selle nimi on "Arm." See on Jumala arm, mis toob meie hinge "rahu, mis on ülem kõigest mõistusest" (Flp.4,7) ehk mis käib üle mõistuse ehk mida pole võimalik lõpuni mõista. "Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses," kirjutab Paulus Rom.8,1.
Miks on armu vahel nii raske mõista. Aga sellepärast, et ülejäänud maailm lihtsalt ei toimi armu alusel. Arm tähendab hea vastuvõtmist olukorras, kus me väärime halba.
Kujutage ette võrkpallimängu, kus üks mängija teeb pidevalt vigu ja viib selliselt oma meeskonna suurde kaotusseisu. Treener võtab aja maha ja julgustab mängijat endast paremat andma; veel on võimalik parandada seisu ja võita mäng. Aga järgmistel minutitel teeb mängija edasi vigu ja treener võtab uuesti aja maha ning ütleb mängijale: "Pole viga, ma aitan sind." Ta palub mängijal võtta särgi seljast ja paneb selle endale selga ning läheb koos meeskonnaga mängima tema asemel – tema numbri ja nimega. Ja meeskond võidab! Ajalehes on võidumeeskonna liikmete nimekiri ja selles on ka mees, kes ei saanud mänguga hakkama, kuid kelle asemele astus ta treener.
Loomulikult on selline asi võrkpallimängus absoluutselt välistatud. Ja nii ei juhtu ka teistel mängu või elualadel. Igaüht austatakse ja pärjatakse ja tasustatakse vastavalt tema enda teenetele. Seepärast ongi inimestel nii raske mõista Jumala armu, kus Jeesuse võit, Tema teened arvatakse meile, just nagu oleksime meie seda teinud. Just seda ütlebki meile meie tänane sissejuhatav kirjakoht. Loeme selle pisut pikemalt, see teeb asja veelgi selgemaks.
Rom.3,21-28: "Aga nüüd on Jumala õigus, millest käsk ja prohvetid tunnistavad, ilmutatud ilma käsuta [lahus käsutegudest], see Jumala õigus, mis tuleb Jeesuse Kristuse usu kaudu kõikidele, kes usuvad; sest siin ei ole ühtki vahet; sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks enne tehtud pattude arvestamata jätmise pärast tol ajal, kui Jumal seda sallis, et osutada oma õigust praegusel ajal ning näidata, et Tema on õige ja teeb õigeks selle, kes on Jeesuse usust. Kus on nüüd kiitlemine? See on kõrvaldatud. Missuguse käsu läbi? Kas tegude käsu läbi? Ei mitte, vaid usu käsu läbi. Sellepärast me arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest."
Meie inimestena oleme nõrgad ja üpris saamatud. Me rikume kõik ära. Ka oma parimate jõupingutustega ei suuda me iial saavutada võitu – eriti vaimulikus võitluses kurjuse üle. Iga meie võit on saavutatud Jeesuse poolt. Tema on meie eestvõitleja, Tema on meie võit. Jumal näeb meid Tema läbi, kes on võitnud, kes on täiuslik.
Kui vaid meie loos mainitud evangelist oleks mõistnud Jumala armu ja selle suurust ning ulatust! Ta ei oleks heitnud meelt, kui ta oleks mõistnud, et meie patud on nagu liivaterad, võrreldes Jumala andestuse mäega. Meie süü on nagu veetilk, võrreldes Jumala armu ookeaniga. Jumal on teinud ja teeb edaspidigi suuremaid jõupingutusi meie päästmiseks kui ema oma lapse päästmiseks põlevast majast! Ta püüab meid päästa sõna otseses mõttes iga hinna eest. Mõelge, millise hinna on Ta juba selleks maksnud! Andnud oma Poja surma meie eest, et meie võiksime elada, kui me vaid soovime, kui me vaid valime seda armuandi vastu võtta! Rom.6,23 ütleb: "Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" Võttes Jeesuse Kristuse oma elu Issandaks, on meil igavene elu Jumala armuannina. Meil pole mingit põhjust meeleheiteks, sest "ei ole ... mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses," kinnitab Pühakiri (Rom.8,1).
Jeesus on teinud selle, milleks meie pole suutelised. Ta tõi meile lunastuse. Lunastus ei ole midagi, mille meie SAAVUTAME; see on midagi, mille me VÕTAME VASTU. Sest see on and. Jumala armuand; Jumala armastuse and. Me ei saa seda osta. Keegi on öelnud, et ostetud armastus pole armastus vaid prostitutsioon! Kõlab halvasti aga sisaldab tõetera. Jumal armastab meid tõelise armastusega ning Ta ootab meiltki tõelist armastust. Armastuses püüame me elada Talle meelepäraselt, kuid ei mõtle iial sellega ära teenida taevast. Taevas, nagu päästegi, on Jumala armuand!
Evangelist Charles Stanley kirjutab oma kogemusest kolledzhis. Ühel professoril oli omapärane viis illustreerida ja sellega õpetada oma tudengitele Jumala armu. Oma kursuse lõpus jagas ta üliõpilastele eksamiküsimused, käskides enne neile vastama hakkamist lugeda need kõik läbi, kuni lõpuni. See klausel seisis kirjutatult ka küsimustelehe alguses. Lugedes eksamiküsimusi, sai tudengitele selgeks, et nad polnud omandanud suurt osa nõutud teadmistest. Mida edasi nad lugesid, seda hullemaks asi läks. Varsti hakkasid kostuma ohked ja oiged, mis rääkisid üheselt: me ei suuda seda testi läbida. Viimasel leheküljel, kõige lõpus oli aga tekst: "Sul on valida, kas sooritada eksam, nagu see on, või kirjutada siia alla oma allkiri ja saada selle eest A.
Seda lugenud, olid üliõpilased hämmingus: Kas ta mõtleb seda tõsiselt? Anna vaid oma allkiri ja sa saad A (parima hinde)! Pikkamööda hakkas neile koitma professori eesmärk anda neile viimase ja meeldejäävaima õppetunni Jumala armu olemusest. Üksteisel järel kirjutasid nad alla, andsid ära küsimustega (ja vastusteta) lehed ning lahkusid vaikselt saalist, tänutundega südames.
Hiljem kuulsid nad professorilt, et mitte kõik klassid ja kõik tudengid ei olnud talitanud nii. Mõned ei osutanud tähelepanu üleskutsele lugeda enne kõik lõpuni läbi ja hakkasid kohe vastama küsimustele, higistades kaks tundi, enne kui avastasid, et neil poleks seda olnud üldse tarvis teha! Mõned teised, kes selliselt tehes ei teadnud vastuseid paljudele küsimustele, jätsid eksami pooleli ja lahkusid pahaselt või õnnetult saalist. Üks noormees luges küll alguses kõik otsast lõpuni läbi, nagu nõutud, kuid otsustas siiski sooritada eksami ise ja püüdis vastata küsimustele nii hästi kui oskas. Ta ei soovinud armuandi! Ta soovis oma hinde ära teenida. Ja teeniski. Ta sai C, kuigi oleks võinud saada A!
See lugu illustreerib paljude inimeste reaktsiooni Jumala armule – sellele, kuidas Jumal on lahendanud patuprobleemi. Mõned vaatavad Jumala standardile – moraalsele ja eetilisele täiuslikkusele – ning tõstavad alistudes käed üles. Pole mõtet isegi üritada, ütlevad nad enestele. Ma ei suuda iial nii elada. Teised käituvad selle tudengi sarnaselt, kes luges testi läbi, oli teadlik pakkumisest, kuid püüdis läbida testi sellegipoolest oma jõuga. Ja nii nad püüavad täita Jumala tahet, lootuses teenida nii Jumala juures punkte...
Kuid Jumal arm on tõesti nagu selle professori pakkumine. See võib näida uskumatuna, kuid kui me selle vastu võtame, avastame, nagu need tummaks löödud üliõpilased, et Jumala arm on TÕESTI vaba and ja meilt oodatakse vaid seda, et me selle vastu võtaksime! Usus.
"Sulle saab küllalt minu armust," ütles Jumal Paulusele (2.Kor.12,9). Ja ta ütleb seda ka meile, igaühele meist: "Sulle piisab minu armust!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv