Luukas
29.07.2006 - (1542)

Luk.1,1-4: "Et juba mitmed on võtnud kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas tõsikindlalt on sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on seda näinud algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos, et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe, mida sulle on õpetatud."
Nii algab Uue Testamendi kolmas raamat, mida me kutsume Luuka evangeeliumiks. Paljude jaoks on see lemmikevangeeliumiks. Pole vähe neid, kes peavad seda koguni Piibli kõige kaunimaks raamatuks! See jutustab imelise selgusega kogu loo Jeesusest kui meie Päästjast, alustades juba Ristija-Johannese kui Jeesuse eelkäija sünni ettekuulutusest. Vaevalt et mööduvad ühedki jõulud, kus ei loeta Luuka evangeeliumi teisest peatükist inglitest, kes ilmusid karjastele, ja Jeesusest, kes peale sündimist asetati sõime, "sest neil polnud muud aset majas." Sellest evangeeliumist leiame me palju toredaid lugusid nagu tähendamissõnad kadunud lambast ja kadunud pojast, ning see lausa kubiseb Jeesuse imetegudest.
Kuid täna ei taha ma rääkida niivõrd sellest imelisest evangeeliumist, kuivõrd selle kirjapanijast – andekast kirjanikust, osavast arstist, vaprast misjonärist ja ustavast sõbrast Luukasest. Me alati imetleme mitmekülgselt andekaid inimesi, kes näivad tulevat toime kõigega! Luukas oli just üks selline.
1. LUUKAS OLI ANDEKAS KIRJANIK. Kuid mitte ainult andekas, vaid ka töökas. Ja suur tõde on see, et geniaalsete tulemuste taga on tavaliselt umbes 10% andekust ja 90% tööd! Kui palju on maailmas andekaid inimesi, kes ei viitsi teha piisavalt tööd, et nad suudaksid teha tõeliselt suuri asju ühiskonna ja Jumala heaks! Jumal on andnud imelised talendid, kuid inimesed matavad need lihtsalt maha, selle asemel, et neid kasutades ja arendades olla suureks õnnistuseks paljudele – nagu näiteks Luukas.
Evangeeliumi sissejuhatusest me leiame, et ta ei näinud ise neid asju, millest ta kirjutas. Kust ta siis sai selle informatsiooni? Ta ise ütleb, et paljudest allikatest – hoolsa töö tulemusena. Võib-olla oli tal võimalik lugeda Matteuse ja Markuse evangeeliumi, kui need olid juba kirjutatud. Me ei tea täpselt. Kuid kindlasti ei piirdunud ta nendega, sest ta kirjutab asjadest, millest pole juttu neis evangeeliumides. Ja ta ise ütleb, et ta uuris ise kõik hoolega järele neilt, kes olid neid asju näinud ja kuulnud.
Ilmselt võttis ta tänapäeva uuriva ajakirjaniku sarnaselt intervjuusid Jeesusega koos olnud inimestelt. Me võime kujutada ette teda istumas koos Maarja, Jeesuse emaga, ning palumas tal rääkida asjaoludest ja sündmustest, mis olid seotud Jeesuse sündimisega. Ta võis intervjueerida apostleid, kes jutustasid talle Jeesuse imedest ja tähendamissõnadest. Ta võis küsitleda isegi Jeesuse vaenlasi, mida need Temast teadsid ja arvasid. Võimalik, et ta tuhnis templi arhiivides, et panna kokku Jeesuse päritoluregistri kuni Aadamani välja!
Ja Luukase keel, tema sõnavara kõneleb ise enda eest. Teadlased on uurinud välja, et Luukase kirjutatud evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus on umbes 800 sõna, mis ei leidu kusagil mujal Uues Testamendis! Paulus oli küll meister-teoloog, kuid Luukas oli meister-kirjanik! Oleksid vaid Pauluse poolt välja öeldud mõned sügavad teoloogilised tõed selgemini kirja pandud! Luukase kirjanduslike tööde lugemise ja mõistmisega pole aga mingeid raskusi! Ja seda on väga tagasihoidlikult öeldud, sest tegelikult kirjutab ta sündmustest lausa põnevalt. Isegi Prantsuse ratsionalistlik kriitik Ernest Renan on öelnud, et Luuka evangeelium on "kõige kaunim raamat, mis eales on kirjutatud." Muuseas, Luukase kirjutatud evangeelium ja Apostlite tegude raamat on kõige pikemad raamatud Uues Testamendis, moodustades kokku 28% selle tekstist, olles teisel kohal Pauluse poolt kirjutatud kirjade järel (kui kiri Heebrealastele on ikka Pauluse kirjutatud – vastasel korral on Luukas kirjutatud teksti mahult esimesel kohal UT-s).
Selline oli Luukas kirjanikuna – ja tänu Jumalale, et selline kirjanik kirjutas evangeeliumi Jeesusest ja aruande algristikoguduse sünnist ja võidukäigust! Kuid Luukas polnud mitte ainult andekas kirjanik...
2. LUUKAS OLI OSAV ARST. Kirjas koloslastele kirjutab Paulus – Kol.4,14: "Teid tervitab arst Luukas, kes mulle on armas." Me teame, et Paulus oli oma seltsiliste valikul üsna range. Ta keeldus edasisest koostööst Markusega, kes oli temast keerulises olukorras lahkunud (kuigi Markus oli väärt mees ja Barnabas "korjas" ta enesele kaaslaseks – pealegi on ka tema kirjutanud evangeeliumi Kristusest!). Aga ta hindas väga Luukast kui oma "perearsti." Pauluse tervis polnud just kõige parem – ta maadles pidevalt oma "vaiaga" (2.Kor.12,17). Ja ma ei imesta, kui just Luukas talle peale järjekordset peksmist elu sisse "puhus" ja haavad terveks ravis.
Arsti kutse pole kergesti saavutatav. See nõuab palju õpinguid ja tööd paljude aastate jooksul. Ja pidevat praktiseerimist.
Luukas oli hea arst, kuid mitte ainult seda...
3. LUUKAS OLI VAPPER MISJONÄR.
Flm.1,24 nimetab Paulus Luukast oma kaastööliseks. Ta oli kaastööline mitmes mõttes, kirjutades umbes sama palju inspireeritud teksti ja võttes aktiivselt osa ka evangeeliumitööst Pauluse misjonireisidel. Viimane tegi ta eriti pädevaks kirjutama Apostlite tegude raamatu, mis on otseseks jätkuks evangeeliumile. Ilmselt ühines ta Paulusega tema teise misjonireisi ajal, kuna Apt.16,10 on kirjutatud: "Kui ta seda nägemust oli näinud, siis me püüdsime kohe välja minna Makedooniasse ja me olime julged selles, et Issand meid oli kutsunud neile evangeeliumi kuulutama." Edasisest jutustusest on näha, et ta on koos Paulusega kuni seiklusrikka merereisini Rooma – see kaasa arvatud – s.t. Apostlite tegude raamatu lõpuni. Ta läheb vapralt koos Paulusega läbi kõigist misjonitööga kaasnevaist ohtudest ega jäta oma sõpra isegi mitte siis, kui viimane on vangistatud."
See viib meid veel ühe Luukase iseloomustuse juurde...
4. LUUKAS OLI LOJAALNE, USTAV SÕBER. Kui Paulus oli juba pikemat aega olnud Roomas vangis, kirjutas ta Timoteosele muuseas – 2.Tim.4,9-12: "Katsu ruttu minu juurde tulla! [Hädaolukord!] Sest Deemas jättis mind maha ning hakkas armastama seda maailma ja läks Tessaloonikasse, Kreskes Galaatiasse, Tiitus Dalmaatiasse. Luukas üksi on mu juures. Võta Markus ja too ta enesega, sest teda on mulle väga vaja abiliseametisse. Tühhikose ma läkitasin Efesosse." Siit selgub, et Paulus saatis mõned oma abilistest evangeeliumitööle koguduste juurde, teised lahkusid ise tema juurest, jättes ta maha, ja ainult Luukas jäi temaga!
Kas pole mitte hea, kui keegi jääb ustavalt su juurde ka rasketel, ohtlikel aegadel. Sellistes olukordades selgub, kes on tõeline sõber. "Luukas üksi on mu juures," kirjutab Paulus. Tõeline sõber ei jäta sind kunagi maha!
Lugu räägib kahest lahutamatust sõbrast Teise Maailmasõja ajal. Nad värvati koos, õpetati välja koos, saadeti rindele koos, kus nad võitlesid koos õlg-õla kõrval. Ühe rünnaku ajal sai üks neist raskelt haavata ning oli võimetu roomama tagasi oma kaevikusse. Kogu maa-ala oli vaenlase risttule all ning tema äratoomine kaevikusse oli sama hea kui enesetapp. Siiski otsustas tema sõber teha just seda. Rühmaülem ütles talle: "On liiga hilja! Sa ei saa enam tema heaks midagi teha, sa saad vaid ise surma!" Kuid mees läks siiski. Mõne minuti pärast pöördus ta tagasi, kandes oma sõpra. Kuid ta ise oli saanud surmavalt haavata. Rühmaülem oli ühest küljest vihane, kuid teisest küljest sügavalt liigutatud. Ta pomises: "Milline raiskamine! Tema on surnud ja sina oled suremas. See ei olnud seda väärt!" Peaaegu viimase hingetõmbega vastas surev mees: "See oli seda väärt! Kui ma jõudsin tema juurde, oli ainus asi, mis ta ütles: "Ma teadsin, et sa tuled, Jim."
Üks sõbra definitsioon ütleb: "Tõeline sõber on see, kes tuleb sisse siis, kui kogu maailm kõnnib välja." Kirjanik, arst ja misjonär Luukas oli üks selline sõber.
Ma saan aru – mitte igaüks meist ei saa olla andekas kirjanik, osav arst ega vapper misjonär. Paljudel lihtsalt pole neid talente ja seda väljaõpet. Kuid igaüks meist saab olla lojaalne, ustav sõber!
Kas sul on juba mõni lähedane sõber? Kui ei, siis palu Jumalat, et Ta aitaks sul teda leida. Ja tee ka oma osa, püüdes olla sõbralik inimene. Leidnud kellegagi ühise keele, arenda seda sõprust aktiivse suhtlemisega, sundimata talle peale oma mõtteid ja vaateid, oma tahet. Ära püüa lõigata sõprusest kasu. Sõprus ise on juba suurim kasu!
Kui sul on juba mõni hea sõber, ära võta seda sõprust iseenesestmõistetavalt. Tee midagi head oma lähedasele sõbrale juba sellel nädalal. Helista talle või saada talle kaardi. Ütle talle, et sa hindad sõprust temaga ning ole talle ustav.
Ja armastades oma maiseid sõpru, ära unusta ka oma taevast suurt Sõpra – Jeesust, kes on oma tegudega tõestanud, et Ta on sinu tõeline sõber. Suhtle ka Temaga kui sõbraga ning ära iial jäta Teda maha! Ta tuli sind aitama. Teda haavati ja Ta suri sinu pärast. Ta on sinu tõeline sõber, keda võid alati usaldada.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv