Riskida või mitte riskida?
31.01.2009 - (1543)

Suures mäeahelikus Himaalajas on 14 "kaheksatuhandelist", s.t. üle 8 tuhande meetri kõrgust mäetippu. Tänaseks on kõik need "vallutanud" kokku 14 inimest.
10. mail 1996. aastal tabas ootamatu tugev torm mägironijaid, kes olid laskumas maailma kõrgeimalt tipult Mt. Everestilt. Hukkus kaheksa inimest. Venelane Anatoly Nikolayevich Bukreyev, mägironijate juht sellel ekspeditsioonil, kes pääses eluga, tunnistas hiljem: "Nad teadsid riski. Ma ütlesin neile, et teil võib see õnnestuda – tõenäoliselt mitte esimesel katsel, võib-olla 25%, kuid teil võib see õnnestuda. Aga te võite saada ka surma."
Bukreyev sai surma järgmisel aastal Annapurna mäetipu, ühe järjekordse "kaheksatuhandelise" alistamisel, olles 39 aastat vana. Nimetatud mäe baaslaagris on mälestusmärk Bukreyevile, kus on muuseas kirjas: "Mäed ei ole staadion, kus ma rahuldan oma ambitsiooni midagi saavutada; need on katedraalid, kus ma praktiseerin oma religiooni."
8000 meetri kõrgusel merepinnast on väga hõredas õhus hapnikku kolm kord vähem kui siin. Mõnede ronijate kopsu valgub vedelik ja nad ei saa hingata. Teistel rohkeneb verevool pähe, et kompenseerida hapnikupuudust, ja pea paisub. Mõned saavad suure kõrguse köha, mis võib olla nii tugev, et see võib purustada kopsud.
Miks ronivad inimesed eluga riskides nii kõrgele? Sest need mäed esitavad neile väljakutse. Inimeses tekib soov need võita. Inimene tahab olla Maa peremees. Inimene tahab alistada endale kõik. Ta läheb eluga riskides mitte ainult mägede tippudele, vaid ka meresügavustesse, taevalaotusesse, kosmosesse, Kuu peale, Marsile...
Rumal, mõttetu riskeerimine, ütlevad paljud inimesed, eneselegi aru andmata, et siin ilmas riskeerivad kõik. Pürgides kõrgustesse või surfates või abielludes või kasvatades lapsi või ajades oma äri – kõik riskivad! Elamine – see on riskeerimine; tegutsemine – see on riskeerimine; mitte tegutsemine – ka see on riskeerimine! Täna ma tahan öelda, et see viimane kujutab endast suurimat riski!
KÕIK RISKEERIVAD. Me elame ekstreemsuste ajastul. Mõeldakse välja järjest uusi ekstreemspordi alasid. Kõik need on tulvil riske, kuid järjest rohkem inimesi tegeleb selliste asjadega. "Mõistlikud" inimesed, kes ei armasta võtta riske, istuvad mugavalt oma tugitoolis või diivanil ja vaatavad televiisorist neid "arukaotanud" ekstreemspordiga tegelejaid ning vangutavad pead, öeldes: Milleks küll meelt lahutada selliselt mõttetult eluga riskides? Kuid kas teate, kes tegelikult riskivad kõige rohkem? Kõige suurema riskiga seotud meelelahutuslik sport tänapäeva maailmas on "tugitooli olümpiamängud" või "diivani-kartulikrõpsude meistrivõistlused." Istudes mugavalt sohval kalorirohkeid maiustusi nautides ja jälgides neid "ekstreemseid sportlasi", meie vererõhk tasapisi tõuseb ja kolesterool ladestub arterites, meie kopsud hingavad pinnapealselt ja lihaste toonus halveneb, koguneb stress.
Võrrelge seda "hullumeelsete sportlastega." Riskides näiliselt oma jäsemete ja eluga, hoiavad nad oma keha vormis, stress maandatakse jõulise füüsilise tegevusega ja edusamme ning võite saadab ülevoolav eufooria, mis paneb end tundma hästi. Pikas perspektiivis võib ekstreemsport olla palju ohutum kui istumine sügavas tugitoolis.
Mitte ainult mingisse tippu jõudmine, vaid iga vaevatasuva eesmärgi saavutamine sisaldab endas riski. Pole olemas riskivaba elu. Püüdes riske vältida, riskeerime me sageli kõige enam. Vaevalt et sellele mõtlesite, kuid ka täna siia koosolekule tulemisega võtsite te endale riski!
Ärge ostke autot, sest üks iga 145-st autost varastatakse. Ärge sõitke autoga, sest need põhjustavad 20% kõigist surmaga lõppevaist õnnetustest. Ärge jääge koju, sest 17% kõigist õnnetustest juhtuvad kodus. Ärge kõndige tänaval või kõnniteel, sest 14% kõigist liiklusõnnetustest juhtuvad jalakäijatega. Ärge reisige õhus, raudteel ega vee peal, sest 16% kõigist õnnetustest juhtuvad seal. Muuseas, vaid 0,1%, s.o. üks igast tuhandest surmast toimub kirikus, nii et kirik on maailma turvalisim paik. Tulge julgesti kirikusse!
Ka kristlus kätkeb endas riski; ristiusk on niisiis ka riskiusk! See kätkeb endas riski olla inimeste poolt valesti mõistetud. Kristlaseks saanu riskeerib kaotada hea töökoha, mõne sõbra, võib-olla isegi elukaaslase. On riskantne elada Jeesusele. Kuid Jeesus ütles oma järelkäijatele, et nad peaksid võtma selle riski. Nad peaksid seadma oma eesmärgid kõrged.
Mat.25,14-30: "Sest see on nõnda, nagu üks inimene võõrale maale minnes kutsus oma sulased ja usaldas nende kätte oma vara. Ühele ta andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema jõudu mööda, ja läks võõrale maale. Kes viis talenti oli saanud, läks kohe ja kauples nendega ning saavutas teist viis lisaks. Nõndasamuti, kes oli saanud kaks, saavutas teist kaks lisaks. Aga see, kes oli saanud ühe, läks ja kaevas selle maa sisse ja peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand tagasi ja hakkas nendega aru pidama. Siis astus esile see, kes oli saanud viis talenti, ja lisas teist viis talenti juurde ja ütles: "Isand, viis talenti sa usaldasid mu kätte; vaata, ma olen nendega saavutanud teist viis!" Tema isand ütles talle: "See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!" Esile astus ka see, kes oli saanud kaks talenti, ja ütles: "Isand, sa usaldasid mu kätte kaks talenti; vaata, ma olen nendega saavutanud teist kaks talenti!" Tema isand ütles talle: "See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!" Siis astus esile ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: "Isand, ma teadsin, et sa oled kalk inimene. Sa lõikad, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin ning läksin ja matsin su talendi maha. Vaata, siin on su oma!" Aga tema isand kostis ning ütles temale: "Sa paha ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Sa oleksid siis pidanud mu raha andma rahavahetajate kätte, ja tulles ma oleksin saanud enese oma kasuga tagasi. Sellepärast võtke talent ära tema käest ja andke see sellele, kellel on kümme talenti. Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on. Ja kõlvatu sulane heitke välja kõige äärmisemasse pimedusse; seal on ulumine ja hammaste kiristamine.""
Need, kes ei soovi riskeerida millegagi, riskeerivad tegelikult kaotada kõik!
2. RISKEERIJAD JÄTKAVAD RONIMIST. Paljud mägironijad, kes alistasid Everesti, ei jõudnud sinna tippu esimesel katsel. Kuid nad ei loobunud, vaid jätkasid üritamist. Riskeerimine on eluviis, mitte ühekordne kogemus. Mõni ronija saavutas oma eesmärgi alles peale mitut nurjunud katset. Kas neid võis pidada läbikukkujaiks peale luhtunud katset? Kui nad oleksid sellega leppinud, siis küll. Kuid enamus neist ei pidanud seda nurjumiseks vaid treeninguks. Nende keha harjus Everesti tingimustega ning nad teadsid paremini, mis neid järgmine kord ees ootab. Ebaõnnestumine ei peatanud neid võtmast riske. Iga uue riski võtmisega suurenes neil võimalus saavutada oma eesmärk.
Ärme meiegi loobu esimese või teise ebaõnnestumise peale; ja selle asemel, et nimetada ebaõnnestumisi nurjumiseks, nimetagem neid õppetundideks.
Dr Seuss kirjutas raamatu ("And to think that I saw it on Mulberry Street"). 27 kirjastajat järgimööda keeldusid seda kirjastamast. Kuid ta keeldus nimetamast seda läbikukkumiseks, kuni 28. kirjastaja võttis selle vastu ja müüs seda 6 miljonit eksemplari!
Walt Disney vallandati ajalehe toimetaja poolt ideede puuduse tõttu. Samuti läks ta mitu korda pankrotti enne Disneylandi ehitamist. Siiski jätkas ta ronimist, riskeerimist...
Michael Jordan heideti välja keskkooli korvpallimeeskonnast, kuid ta jätkas mängimist.
1905. aastal lükkas Berni Ülikool tagasi ühe noore füüsika tudengi dissertatsiooni, nimetades seda väheoluliseks ja mõttekujutluseks. Üliõpilane, Albert Einstein, oli pettunud, kuid mitte löödud. Ta ronis oma mäele järgmisel aastal.
Kõige eredam näide on vast Wilma Rudolph, kes oli oma emale kahekümnes kahekümne kahest lapsest. Ta sündis enneaegsena ja tema ellujäämine oli kaheldav. Juba varakult avastati tal lastehalvatus. 4-aastaselt põdes ta kahepoolset kopsupõletikku ja sarlakeid, mis jätsid ta vasaku jala halvatuks. Kuid ema jätkas ta jala masseerimist ja kõigi koduste vahenditega ravitsemist, kuni 9-aastaselt võeti lapse jala ümbert ära metallklamber ja 12-aastaselt täitus lõpuks Wilma unistus vabaneda karkudest ja olla nagu teised lapsed. 13-aastasena käis ta juba täiesti normaalselt ja samal aastal otsustas ta saada jooksjaks. Mitu aastat jäi ta igal võistlusel viimaseks. Kõik soovitasid tal loobuda. Kuid ta jätkas jooksmist, kuni ühel päeval võitis ühe jooksu. Siis teise ja iga järgmise. Lõpuks võitis see tüdruk, kellele väikesena öeldi, et ta ei suuda enam kunagi käia, 20 aastasena XVII Olümpiamängudel Roomas USA võistlejana kolm kuldmedalit (100 m, 200 m ja 4 x 100 m teatejooksus; 100 m täpselt 11 sek, 200 m 23,2 sek [uus olümpia rekord] ja 4 x 100 m 44,5 sek [uus maailmarekord]). Teda tituleeriti "maailma kiireimaks naiseks." Itaallased hüüdsid teda "mustaks gaselliks", prantslased aga "mustaks pärliks".
Nii et pürgigem meiegi kõrgele seatud eesmärgi poole. Need, kes ei soovi riskeerida millegagi, riskeerivad tegelikult kaotada kõik!
3. RISKEERIJAD EIRAVAD TAVATARKUST. Kolumbus mõistis riski, kuid sellegipoolest usaldas oma kaarte ja arvutusi ning purjetas vastu "uuele maailmale." Magalhaes rajas oma kaardid kõige viimasele informatsioonile, purjetades seejärel julgelt ümber maailma. Paar sajandit hiljem tegid Lewis ja Clark oma purjelaeval ringi ümber Põhja Ameerika ja joonistasid selle kontuurid. Kõigil neil maadeavastajail oli vähemalt üks asi ühine: nad kõik toetusid oma silmapaistvail reisidel kaartidele, mis olid lootusetult vigased. Nad pidid teadma võimalusest, et nende kaardid on vigased, sest mitte keegi polnud enne nende järgi purjetanud. Kuid riskist hoolimata läksid nad teele, tungisid tundmatutesse maadesse ja muutsid maailma.
Loomulikult ei jõudnud nad alati välja sinna, kuhu nad enda arvates olid minemas. Selle asemel, et Kolumbus oleks avastanud Ameerika, avastasid Ameerika põliselanikud Kolumbuse, kes oli segaduses ja arvas end olevat Indias.
Neile, kel puudub visioon, on rändamine üle kaardi piiride, purjetamine ilma kallast nägemata selja taga ja ees üks hirmutav ettevõtmine. Ta eelistab ikka tuntut, olgu see kuitahes ebameeldiv. Ja ta on kärme tembeldama neid, kes riskivad, hullumeelseiks. Ometi teevad maailmas ilma ja viivad elu edasi just julged unistajad ja need, kes on valmis riskeerima.
Ühel ilusal suvepäeval oli rannas palju rahvast. Murdlaine oli vägev ja vetelpäästjad hüppasid oma tornist välja korduvalt, et päästa inimesi lainetest. Lõpuks läks üks rannas pleesitanud pastor vetelpäästjate ruumi, et avaldada tunnustust nende tubli töö eest. Astudes sisse, märkas ta seinal plakatit, kuhu oli kirjutatud suurte tähtedega: "KUI KAHTLED, MINE!" Mees mõtles: "Need sõnad peaksid olema iga kiriku seinal ja iga kristlase südamel: Kui kahtled, et keegi on hukkumas, mine appi!"
Mõelgem täna, kus peaksime meie hüppama vette... või hakkama ronima mäkke. Kus me peaksime minema edasi, isegi kui kaart peaks olema ebatäpne. Õnneks on meil Piibli näol täpne kaart, aga ometi ei julge paljud minna edasi, kartes riskeerida. Kuid ärme unusta, et need, kes ei soovi riskeerida millegagi, riskeerivad tegelikult kaotada kõik! Jumal on andnud meile talendid – vähemalt ühe – ja Ta ootab nende kasutamist. See võib olla riskantne, kuid nende mittekasutamine on kindel nurjumine! Nii et – tasub ikkagi riskida!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv